Kirsti Jõesalu doktoritöö "Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: Late socialism in the making" kaitsmine 5. mail

5. mail 2017 kell 14.15 kaitseb Kirsti Jõesalu etnoloogia erialal doktoritööd "Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: Late socialism in the making“ („Mäletamise dünaamika ja pinged nõukogudejärgses mälukultuuris: hilise nõukogude aja tähenduse loomine Eestis“).

Juhendaja: dotsent Ene Kõresaar

Oponendid: dotsent Ana Luleva, Bulgaaria Teaduste Akadeemia ning professor Art Leete,  Tartu Ülikool

Lühikokkuvõte: Doktoritöö analüüsib ühe ajalooperioodi ‒ hilise sotsialismi ‒ tähenduse kujunemist ja dünaamikat 21. sajandi alguse Eesti mälukultuuris.  Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Küsisin, kuidas paigutub hilise sotsialismi tähenduse kujunemine laiemasse nõukogude ajast mäletamise kultuuri. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti kogu nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja vastupanu diskursuse raames. Hilist sotsialismi ei eristatud eelnevast, stalinismi ajajärgust. 1990. aastate lõpust alates väljendati aga järjest enam rahulolematust domineeriva käsitlusega. Iseäranis tähelepanuväärne panus hilise sotsialismi aja teema, kui olulise probleemi sõnastamisel oli avalikus diskursuses elulookirjutajatel. Argieluline kogemus hilisest nõukogude perioodist tõusis esile just võrdluses keeruliste 1990-ndatega ja üleminekuga turumajandusele. Individuaalsel tasandil anti nostalgia kaudu tähendus keerulisele olevikule ja sellega toimetulekule.

Asetades Eesti 21. sajandi mäluprotsesse laiemasse konteksti, tõin doktoritöös esile ka sarnaste protsesside eri- ja samaaegsust teistes postsotsialistlikes riikides. Nõukogude/sotsialistliku perioodi kogemuste väljajätt ei ole olnud omane ainult Eestile, vaid selline vaade domineeris ka näiteks Rumeenias ja Lätis, olles teistes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides mõnevõrra diferentseeritum. Iseäranis selgelt avaldusid erinevused nostalgiliste protsesside ajalises arengus. Sarnaselt Ida-Saksamaale võib Eesti elulugudes ilmnevat nostalgiat käsitleda ka vastumäluna. Reflekteeriva ja iroonilise nostalgia esiletõusu on läbivalt täheldatud kõigis postsotsialistlikes maades. Lisaks individuaalsele tasandile vaatasin hilise sotsialismi teema tõstatamist ka kultuurilisel tasandil, seda eelkõige muuseuminäituste kuid ka teiste kultuuriliste tekstide kaudu.

Võib öelda, et aastatel 2000‒2010 polnud senine katkestuse diskursuse mälurežiim enam ainuvaldav. Samas ei toimunud ka otsustavat pööret, seda eelkõige avalikul meenutamistasandil. Sellele vaatamata on praeguseks kaasatud märgatavalt rohkem erinevaid nõukogudeaegseid kogemusi  nõukogude ajast mäletamise kultuuri, kui oli seda 1990. aastatel. Need protsessid viitavad mälukultuuri diferentseerumisele ja demokratiseerumisele.

Väitekirja PDF-vormingus faili on võimalik alla laadida aadressilt http://dspace.ut.ee/handle/10062/55781