Baltisaksa kirjanduse teadur Tiina-Erika Friedenthal pälvis Keele ja Kirjanduse 2025. aasta artiklipreemia

Image

Ajakirja Keel ja Kirjandus 2025. aasta auhinna pälvis folkloristika ja kultuuriuuringute valdkonnas baltisaksa kirjanduse uurija Tiina-Erika Friedenthal.
Tunnustatud artikkel viib lugeja 17. sajandi Liivimaale, kus piiblieessõnadest kujunes omaette mõjukas ja seni väheuuritud žanr. Teoloogia ja kirjandusloo piirimail liikuv käsitlus avab, kuidas muutusid arusaamad Piiblist, lugemisest ja usulisest kogemusest ning millist rolli mängisid need tekstid siinse kirjakultuuri kujunemisel.

Palusime värskel laureaadil rääkida, kuidas ta selle teemani jõudis ja mida tähendab töötada korraga mitme distsipliini vaatepunktist.

1. Kust on alguse saanud Sinu huvi teoloogia alase kirjanduse vastu ning kuidas jõudsid konkreetsemalt artiklis käsitletud teemani?

Ma olen hariduselt teoloog ja ma üldiselt näengi maailma "teoloogi pilguga", nii et see huvi on minu puhul loomulik. Aga Piibli eessõnad konkreetsemalt tulid küll puhtalt muu töö käigus. Muretsesin "Balti kirjakultuuri ajaloo" religiooniköite ühe koostajana selle üle, et piiblit on meil vaadatud peamiselt huvist eesti kirjakeele arengu vastu ja see jutt peaks minema tulevasse keeleköitesse. Aga mis see tähendab siis, et religiooniköide tuleks täiesti ilma piiblita või? See tundus ikka natuke imelik, nii et otsisin võimalust panna piibli kohta midagi kirja ka "teoloogi pilguga". Ja kusagil samal ajal küsis Liina Lukas minult mingis seoses, et mida selle "pietistliku piibli" all täpsemalt mõeldaksegi? Ma olin kogu aeg tegelenud täiesti teiste teemadega ja mul polnud aimugi, mis võiks teha piibli pietistlikuks. Hakkasin vastust otsima ja sain muuhulgas teada, et esimene saksakeelne pietistlik piibel ilmus 1677 Riias ja selle tegid pietistlikuks eessõnad. Ja selle piibli andis välja ja varustas enda kirjutatud pika eessõnaga Johann Fischer, ehk siis sama mees, kes organiseeris esimeste eesti- ja lätikeelsete piiblite väljaandmist 17. sajandi lõpus. Tükk tegemist oli, et seda eessõna lugeda saada, sest tehnilistel põhjustel ei ole seda piiblit seni saanud digiteerida ja sel hetkel ei teadnud keegi peale Läti Akadeemilise Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna töötajate, et meil siin Liivimaal on ka üks eksemplar. Ei olnud lihtsalt teada, et see midagi erilist on. Nii et sel teemal polnud mul algselt plaanis kirjutada muud kui üks jupp Balti kirjakultuuri ajaloo jaoks.

2. Artikkel ja kogu teema käsitlus on väga interdistiplinaarne. Kas selle teema käsitlemine eeldas Sinu jaoks kahe distsipliini – kirjandusloo ja teoloogia – vaateviiside teadlikku ühendamist? Kuidas see erineb tavapärasest kirjandusloolisest analüüsist?

Ma ütleks, et teoloogial on oma noorema kolleegi, kirjandusteadusega, mitmes kohas ühisala. Ennekõike seal, kus toimub teksti põhjalik ja empaatiline lugemine, selle paremaks mõistmiseks ajaloolise konteksti uurimine, mõistete-kujundite omaaegse tähenduse selgitamine, žanri iseloomu arvestamine jms. Toimub erinevate tekstide võrdlemine, intertekstuaalsuse avastamine jne jne. Mida ma tegin, ma uurisin mujal mõneti tähele pandud, aga meil täiesti märkamatut žanri - piiblieessõnad, ning jälgisin selle žanri siinsete esindajate arengut-muutumist teatud aja jooksul ning mitme keeleala vahel. Ja uurisin nende tekstide kaudu ühtlasi seda, kuidas muutus mõtlemine, arusaamine, ja sellega seotud tegutsemine. Nii et põhimõtteliselt oli minu lähenemine see, mida nimetatakse kas intellektuaalajalooline või kultuurilooline või mõttelooline, ja mis üldiselt eeldabki interdistsiplinaarsust.

3. Sinu artikkel keskendub piiblite eessõnadele ja lugemisjuhistele. Miks on just need „äärealad” nii olulised mõistmaks toonast mõtteviisi?

Noh, sel hetkel mängis üks konkreetne teoloogiline vool - pietism - väga suurt rolli eesti kirjakeele ja koolihariduse arendamisel. Piibli tõlkimine ja talupojale - koos lugemisoskuse ja juhistega - kätte andmine oli pietismi vaatepunktist kõige kesksem asi, mis üldse olla sai. Pietistid tegid siin selle

eesmärgi nimel ennastsalgavalt ränka tööd, sest see oli nende jaoks tõesti täiesti otseselt nii nende enda kui talupoja hingeõndsuse küsimus. Nii et äärealast on asi väga kaugel.

4. Käsitled artiklis piiblilugemist kui praktilist ja metoodilist tegevust. Kas võiks öelda, et pietism muutis lugemise omamoodi vaimseks harjutuseks?

Jah, seda on lätlased välja toonud - neil on sellest perioodist ainult üks lätikeelne eessõna 1739. aasta täispiibli teises trükis, ning seda teksti on tähelepanelikult ja empaatiliselt loetud ja avatud. Ja just nii öeldudki, et Friedrich Bernhard Blaufuss õpetas lätlastele esmakordselt kontemplatiivset lugemist, isikliku suhte loomist loetavaga. Aga jah, see on hästi öeldud, et siin on tõesti juhis piibli metoodiliseks lugemiseks, vaimse harjutusena. Askeetliku loomuga pietism kaldub legalismi ja seepärast kõlavad nende juhised osalt Jumala käskude-keeldude äratundmisena oma isiklikus elus, aga vahest see kõige kesksem eesmärk on siiski ka siin isiklik suhe Jumalaga. Ja selle eesmärgi juures on abi just pühakirja kontemplatiivsest lugemisest.

5. Kui peaksid oma artikli lühidalt kokku võtma, siis mis muutub meie arusaamas Eesti kultuuriloost, kui hakkame piiblite eessõnu tõsisemalt võtma?

Eessõnad on üldse mõttelooliselt huvitav materjal, aga piiblite osas on praeguseks hetkeks tegemist rohkem ajaloolise nähtusega. Need olid ju konfessionaalsed, ehk siis luterlikud või kalvinistlikud jne. 19. sajandil hakkasid piibleid massiliselt välja andma rahvusvahelised ja konfessioonideülesed piibliseltsid ja igasugu lisad jäeti kõik kõrvale. Praegu on piibel taaskord uuesti eesti keelde tõlkimisel ning sellegi puhul tuleb arvestada, et ka selle kristlastest lugejad-kasutajad ei kuulu ainult ühte kirikusse. Aga kindla suunitlusega eessõnad saab välja anda eraldi vihikuna ja selle soovituse olen andnud. Sest seda mitmeid tuhandeid aastaid vana raamatukogu - sest piibel on ju erinevate raamatute kogu - ei saa päris ilma sissejuhatuseta lugeda. Inimene satub seda tehes - pigem varem kui hiljem - segadusse ja poolte kohtade peale lihtsalt vihastab, sest loeb sealt välja väga vastuolulisi ja raskesti talutavaid asju. Luther tõlkis piibli ja lisas sinna lugejat abistava eessõna kummagi osa ja veel iga piibliraamatu ette eraldi, lisaks veel jooksvalt teksti juurde sõnaseletusi ja ääremärkusi. Väga mõistlik ja ma ütleks, et tänapäeva Eestis veel vajalikum kui 16. sajandil.

6. Kas tänapäeva lugeja võiks pietistlikest lugemisjuhistest midagi õppida – näiteks tähelepanelikuma või aeglasema lugemise kohta?

Kindlasti. Nagu kõikide juhiste puhul - neid oma vajadustele ja arusaamistele vastavalt kohendades. Aga tõesti - jälle üks asi, mis tänapäeva inimesele võibolla veel eriti vajalik - õppida lugema aeglaselt, tähelepanuga, mitte liiga palju korraga. Just selliseid tekste, mis on vanemad, või lihtsalt keerulisemad, mida tõesti tahad mõista või millest midagi - mingit taipamist, asjade avanemist - ootad ja loodad.

7. Kui soovid ise midagi esile tõsta...

Minu enda jaoks oli selle teema juures oluline 17. sajandi luterliku ortodoksia ja pietismi omavaheliste suhete küsimus. Mida nad jagasid ja milles erinesid, milles konflikti läksid. "Mis on pietism?" see on on selline omaette uurimisteema, kus on väga erinevaid määratlusi, et mis on see, mis muutus, mis on see otsustavalt uus, mis Philipp Jakob Speneri eestvedamisel 17. sajandi lõpukümnenditel välja kujunes. Nüüd ma olen juba mõnda aega tegelenud Herrnhuti vennastekogudusega, mida määratletakse pietismi radikaalse edasiarendusena ja mis läks 1740. aastatel omakorda pietismiga teravalt konflikti. Nüüd ma kirjutaks ka selles artiklis juba mõned asjad pietismi selgitades natuke teistmoodi, täpsemalt. Aga eks ma sellest kirjutan siis seoses vennastekoguduse lauluraamatutega.

Loe tunnustatud artiklit "Milleks piibel ja kuidas seda lugeda?" Keele ja Kirjanduse 2025. aasta 8-9 numbrist.