Kuidas Hedi-Liis ja Piret nädalavahetusel liikumiskuu raames Leevakul käisid

Kultuuriteaduste instituudi kevad sai tänavu erilise hoo, kui Hedi-Liis ja Piret võtsid ette väljakutse osaleda Võhandu maratonil. Tegemist on ühe Euroopa pikima aerutamismaratoniga, mis paneb proovile nii füüsilise vastupidavuse kui ka vaimse sitkuse – ja just viimast jagus meie kanuuduole „Tiivakesed“ kuhjaga.

Hedi-Liisi jaoks sai kõik alguse kergelt antud lubadusest, mis aga kiiresti reaalsuseks vormus: „Kui aasta aega tagasi oleks keegi mulle öelnud, et osalen Võhandu maratonil, oleks ma arvanud, et see inimene on veidike hulluks läinud.“ Ometi leidis ta end 18. aprillil koos Piretiga kanuust, ees pikk ja teadmatusi täis teekond. Ilma suurema füüsilise või vaimse ettevalmistuseta suutis ta läbida koguni 75 kilomeetrit. Rohkem, kui ta ise võimalikuks pidas. „Tegelikult oli tänu suurepärasele ilmale, heale kanuukaaslasele ja preventatiivselt võetud valuvaigistitele 70 km sõita isegi tore ja üllatavalt kerge,“ võtab ta kogemuse kokku.

Retk ei olnud siiski ainult kerguse ja ilu nautimine. Viimased kilomeetrid pimedal jõel panid proovile kujutlusvõime ja vastupidavuse: „Viimased 5 km pealambiga pimedal Võhandul olid sellised, kus tundus, et ees avanevad väravad (tegelikult lihtsalt kaldapealne võsa) ja tihnikust astub kohe välja karu.“

Pireti jaoks ei olnud tegemist esimese katsega. Kaks aastat tagasi alustas ta sama maratoni SUP-laual, kuid pidi alajahtumise tõttu 30. kilomeetril katkestama. „Lõpetamata asi ei ole väga minu stiil,“ tunnistab ta, mis saigi ajendiks uuele katsele: seekord kanuuga. Hedi-Liisiga ühine rütm ei sündinud kohe: „Otse sõita me siiski veel ei osanud. Seda harjutasime Tamulal siksakitades.“ Ent koostöö kandis vilja ja esimesed eelmisest korrast tuttavad kilomeetrid möödusid kindlalt.

Teekond muutus eriti meeldejäävaks peale Paidrat, kus loodus avas end oma kõige vaatemängulisemas vormis: liivapaljandid, kärestikud ja kevadine päike. Samas tuletas jõgi end pidevalt meelde kui jõudu, mida ei saa alahinnata: „Kivid ja kärestikud andsid mõista, et iga hetk võib meie seiklus lõppeda.“

Oluliseks õppetunniks sai pauside tegemise vajalikkus. „Pause oleks pidanud tegema, et vältida alajahtumist,“ märgib Piret, viidates oma varasemale kogemusele. Ent pikk distants ja soov edasi liikuda panid pausidest loobuma. Selle otsuse mõju andis tunda teekonna lõpus. Enne Leevakut, kus jõgi muutus pimedaks ja laiaks ning õhus lendasid nahkhiired, sai selgeks, et seekord finišisse ei jõuta. „Hedi-Liisi selg (kehakeel) hakkas mulle rääkima sellest, et sealt lõpuni sõitmist ei tule,“ kirjeldab Piret hetke, mil tuli vastu võtta raske otsus Leevakul sõit lõpetada.

Leevakul kaldale jõudes olid mõlemad kurnatud ja külmunud. „Ainus soov oli kuhugi sooja saada,“ meenutab Piret. Ometi ei kadunud üks mõte kunagi täielikult: „Mõte sellest, et pean ikkagi veelkord Leevakuni sõitma, et siis üritada lõpuni jõuda, oli siiski kuskil ajudes täiesti olemas. See ajas närvi.“

Hoolimata katkestamisest ei näe kumbki seda ebaõnnestumisena. Vastupidi, sest tegemist oli eneseületuse ja koostöö kogemusega, mida ei määra ainult finišijoon. Hedi-Liis sõnastab selle tabavalt: „Tunnen ennast kangelase, mitte katkestajana!“ Piret nimetas seda juba sõidu ajal juhtimis- ja meeskonnatöö koolituseks.

Oluline roll oli ka maratoni korraldajate ja pealtvaatajate toel: „Tuhat tänu kõigile neile, kes abi küsimatagi meie kanuu üleveo kohtades kaldale tõmbasid,“ meenutab Hedi-Liis. See kogemus kinnitas, et rahvasport ei ole ainult individuaalne pingutus, vaid ühine ettevõtmine, kus üksteise toetamine on loomulik osa teekonnast.

Nii jäi Leevaku seekordseks lõpp-punktiks, kuid mitte looks endaks. Pigem alguseks millelegi, mis jätkub. Võib-olla juba järgmisel kevadel, uue katse ja uue sihiga?

„Oh sweet irony!“ – käsime kanuuga sisse ka, aga seda stardieelsel päeval, end tasakesi kanuusse sätitades, et sõiduvahend veeteed pidi stardikoridori viia. Uppusid nii Pireti telefon, rahakott kui ka stardinumbrid, ja muidugi ka igasugune uhkus. „Looduse ees tulebki olla alandlik ja tänulik,“ lõpetab Piret.