Kultuuriteaduste instituut suurel Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil

• Kell 9.30-11.30 kuulata ümarlaua arutelu "Milleks uurida nõukogude aega?" Moderaator: Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool), osalejad: Karsten Brüggemann (Tallinna Ülikool), Johanna Ross (Keel ja Kirjandus), Kädi Talvoja (Eesti Kunstiakadeemia), Terje Toomistu (Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool), Kaarel Piirimäe (Tartu Ülikool)
  

• Kell 9.30-11.30 toimub ettekandepaneel "Surelikkus, elu lõpp, surm ning sellealane kirjaoskus" II osa. Piret Paal, Helgi Kolk, Allan Kährik peavad ettekande "Palliatiivravi hariduse kvaliteet: väljakutsed ja vajadused".

Palliatiivravi on tervishoiu oluline osa, mis parandab patsientide ja perede elukvaliteeti. Vananevas ühiskonnas kasvab vajadus kvaliteetse palliatiivravi järele, sh vajaduste varajane tuvastamine, kommunikatsioon ja ravi koordineerimine. Samas erineb palliatiivravi areng riigiti, mõjutades koolituse ja ravi kvaliteeti. Maailma Terviseassamblee (WHA 67.19) kutsus riike juba 2014. aastal üles integreerima palliatiivravi kõigi tervishoiutöötajate koolitusse. Hariduse kvaliteeti toetavad standardid võivad konteksti arvestamata tuua soovimatuid tagajärgi. Palliatiivravi õpet mõjutavad sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised tegurid, mis muudavad kvaliteedi määratlemise keerukaks. Ühtne kvaliteediraamistik puudub; WHO jälgib arengut vaid kahe struktuurse indikaatoriga, mis ei peegelda õpetamise protsesse ega tulemusi. CODE-YAA@PC-EDU projekti kvaliteedikriteeriumid on loodud palliatiivravi hariduse globaalseks hindamiseks. Quo Vadis Eesti?

• Kell 9.30-11.30 toimub ettekandepaneel "Uus vaade Baltimaade romantismile: pilt, heli, kiri". Liina Lukas peab ettekande "Baltimaade romantismist rahvusülesest vaatest".

Eesti (ja ka läti) kirjanduslookirjutuses on romantismi käsitletud enamasti kitsalt rahvusromantismina, mis on jätnud tähelepanuta muud romantismiilmingud neis kirjandustes. Teisalt on keelelis-rahvuslikul alusel kirjanduslookirjutus vaadanud mööda arengutest ja nähtustest “sealpool rahvuslikku.” Ka baltisaksa kirjanduslookirjutuses ei ole romantismi mõiste olnud kuigi laialt kasutusel. Viimane terviklik baltisaksa kirjanduslugu, G. von Wilperti Deuschbaltische Literaturgeschichte (2005) väidab, et romantism baltisaksa kirjandusse ei jõudnudki. Uuemad üksiknähtuste uuringud on siiski näidanud, et juba Saksa vararomantism jõudis siinsetesse kirjandustesse nii filosoofilisel, esteetilisel kui ka poeetilisel kujul. Ettekandes arutlen rahvusülese lähenemise võimaluste üle Baltimaade romantismile.

• Samas paneelis peab ettekande Kairit Kaur teemal "Looja kui meedium ja prohvet: magnetismiseansist taevaskäijateni".

Põnevaid fenomene 19. sajandi algupoole Eesti kultuuriloos oli nn taevaskäijate nähtus. Kreutzwald pidas vallandajaks tollal „Eestimaal valitsenud somnambulismi, mis magajad – tavaliselt olid nad naissoost – vahetevahel tõmbas maast lahti ja – sarnaselt Muhamedi õnnelikele prohveteile – valmistas neile rõõmu taevastes regioonides.“ Rudolf Põldmäe näeb taustana 19. sajandi teisel kümnendil Euroopa vallutanud uuspietismi ja sellega kaasnenud müstitsismi voole, Baltimail Krüdeneri-Blau vagadusringi oma jumalikke visioonidega. Uurin ettekandes vähemkäsitletud somnambulismi teesi, vaadeldes ühe Pärnumaa mõisniku päeviku põhjal üht 1816. aastal Riias toimunud magnetistlikku seanssi, mille keskmes uneseisundis vaimulikke luuletusi kirjutanud kodanlaseproua, samuti ühe somnambuuli ülesastumist Õisu mõisas. Magnetism pakkus suurt huvi saksa romantikutele, kes nägid loojat meediumi, teispoolsuse, varjatud maailmade vms vahendajatena. Kas võime taevaskäijate puhul rääkida ka rahvaromantismist?

• Kell 9.30-11.30 toimub ettekandepaneel "Soolistatud kujutamispraktikad eesti keeles". Rebeka Põldsam peab ettekande "Hilis-nõukogudeaegne riiklik kontroll seksuaalsuse üle. HIVi näide".

Kvääriteooria ja -aktivism said alguses 1980ndate USAst, kui geid, lesbid ja transinimesed mõtestasid ümber sapise vaenusõna ‘queer’ olukorras, kus mõne aastaga surid kümned tuhanded homoseksuaalsed mehed AIDSi, mille ravisse valitsus ei investeerinud, kuna haigust peeti eelkõige ühe n-ö patuse grupi probleemiks. Esimene HIV-positiivne diagnoos Eestis anti 1988. aastal geimehele. Järgmise kaheteistkümne aasta jooksul sai Eestis HIV-positiivse diagnoosi 96 inimest, kellest pooled olid meestega seksivad mehed, teise poole moodustasid heteroseksuaalse vahekorra kaudu viiruse saanud inimesed ja kuni 4% süstitavate narkootikumide kasutajad (Laisaar jt 2011). HIV ega AIDS ei ole Eestis kunagi olnud n-ö geihaigus, kuid USA aktivismi mõju jõudis kiirelt ka Eestisse. Ettekandes arutlen etnograafiliste intervjuude ja ajakirjanduse põhjal, kuidas mõjutas nõukogudeaegne suguhaigustemeditsiini süsteem seksuaalkäitumist, nii et HIV levikut suudeti kümmekond aastat hoida kontrolli all.

• Samas paneelis peab ettekande kirjanduse magistrant Johanna Roos teemal "Afektiivsed tekstikehad Carolina Pihelga romaanis „Lõikejoon“".

Afekti võib määratleda kui mingisugust hoomamatut intensiivsust ja kehade vahelist pingevälja, mistõttu on viljakas küsida mismoodi suudab ilukirjanduslik tekst afekte representeerida ja luua. Konkreetsemalt keskendub ettekanne küsimusele kuidas teeb seda Carolina Pihelga romaan „Lõikejoon“. Põhidebatt teksti ja afekti suhetes peitub küsimuses, kas ja kui tekstualiseeritud peaks olema keha ning kas kehade vahelist intensiivsust saab üldse tekstis (re)presenteerida? Pakun välja ühe võimaliku viisi, kuidas kujuneb ilukirjanduslikus tekstis afektiivsuse poeetiline representatsioon. Täpsemalt uurin kuidas aistingute, kogemuste ja taju mõjul tekst afektiivsust loob ja vastupidi. Pihelga romaan „Lõikejoon“ loob afektiivse tekstiruumi kehalisuse kaudu. Afektiivse poeetika analüüs annab seejuures võimaluse näidata, et keha tekstualiseerimine ei tähenda kehade kadumist ega taandumist, vaid uue aistingulise kogemuse keelelist vormumist.

• Kell 12.00-14.00 toimub ettekandepaneel "Uus vaade Baltimaade romantismile: pilt, heli, kiri" II osa. Tanar Kirs peab ettekande teemal "Eesti luule esimese esteetilise traditsiooni kirjanduslik ja filosoofiline tagapõhi".

Ettekande eesmärk on kaardistada eesti luule esimese esteetilise traditsiooni kirjanduslikku ja filosoofilist tagapõhja. Eesti luule esimest esteetilist traditsiooni võiks piiritleda F. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula loomingust kuni J. Liivi ja G. Suitsu luule tulekuni, ajaliselt 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni. Asetan eesti luule esimese esteetilise traditsiooni laiemasse romantismi konteksti ja eritlen neid punke, millele eesti luule oma arengus on toetunud.

• Samas paneelis peab Katre Talviste ettekande "Romantismiajastu kirjanike ikonograafiast eesti õppekirjanduses".

Ettekanne on suuresti rakenduslikku laadi ning käsitleb kirjanduse õpikute illustratsioonide mõtestamist. Kitsamalt tulevad 19. sajandi kirjanike (peamiselt Kreutzwaldi ja Koidula) näitel vaatluse alla autorikäsitlusi illustreerivad pildid, eeskätt portreed, mida on kirjanduse õpikutes traditsiooniliselt kasutatud. Küsin, kas neil piltidel on mõni traditsiooniline funktsioon, st kas nende põhjal või nende kohta õpetatakse midagi. Selgitan, miks on otstarbekas nende funktsioon nüüdisaegse meediakeskkonna, õppekava ja õpikäsituse taustal põhjalikult läbi mõelda ning pildimaterjali õppesisuna sihipärasemalt kasutada. Toon näiteid mõningatest õppevaraloome praktikas leitud lahendustest ning kaalutlustest, millest need lähtusid.

• Kell 12.00-14.00 toimub ettekandepaneel "Sotskolonialism ja kultuurimuutused Eestis ning teistes Kirde- ja Kesk-Euroopa ühiskondades: dekoloniaalsus, agentsus, demokraatia". Indrek Ojam peab ettekande "Rahvusliku allegooria mõiste ja Eesti (ning Ida-Euroopa) kirjanduse koht maailmakirjanduse teooriates pärast 1989. aastat".

Kirjandusteaduse harus, mis uurib maailmakirjanduse paremiku moodustamise sotsiaalpoliitilise mehanisme, on endiselt tunda tõrget või otsustamatust küsimuses, kuidas hõlmata globaalsesse nägemusse Kirde- ja Ida-Euroopa kirjandust. Olgugi, et ajaloolaste ja sotsiaalteadlaste töö on viimase paari aastakümnete jooksul märgatavalt ümber teisendanud arusaamu impeeriumitest ja postsotsialistliku siirdeühiskonna eripäradest, näib kohati ikka, et globaalse suunitlusega teoorias kujundab endiselt meie kirjandusest pilti külma sõja aegse maailma siluett. Niisuguse olukorra taustal väärivad uut pilku ka mõned otseselt kirjanduslikku kujutamist puudutavad mõisted nagu F.Jamesoni "rahvuslik allegooria” (1986). Selle keskmes on põhimõte, et globaalse maailma keskmest heidetav vaatepunkt moonutab paratamatult perifeerse piirkonna kirjandust, seda esimese maailma lugeja jaoks märkamatult depolitiseerides. Ettekanne keskendubki Jamesoni idee rekonstrueerimisele ja nüüdisajastamisele.

• Samas paneelis peab ettekande Inga Kirs teemal "Sotsialistlikust Bildungsroman'ist – Ida-Saksamaa uuest inimesest vanas võtmes".

1950. aastatel jutustas SDV-i kirjandus sotsrealistlikke lugusid uuest ühiskonnast, kus võimutseb töörahvas ja kuju võtab tõeline demokraatia. Saksamaad oli aga nähtud kui pimeda türannia südamikku, mis teeb positiivse pöörde võtnud ühiskonna ja seda esindavate tegelaste kujutamise problemaatilisemaks. Eduard Claudiuse romaan „Need, kes on meiega“ näitab tegelaste muutumist veel väikeses skaalas, edusammud puudutavad töökollektiivi demokratiseerumist. Anna Seghersi teos „Mees ja tema nimi“ on inimese muutumist käsitletud juba keskse küsimusena, kui oma ümberkujunemise teekonda alustab sõjast naasnud väärtusteta noormees. Christa Wolfi „Lõhestatud taevas“ toob esiplaanile aga sellise noore tegelase, kellel polegi sõjamälestusi. Kuigi tema siseelu kujutatakse senisest veenvamalt, kujuneb tegelane lõpuks välja siiski just kollektiivi ja tööelu väärtuste rütmis. Sellega on saksa kujunemisromaani traditsioon ja sotsialistlik väärtusruum jõudnud võrdlemisi väljaarenenud koosluseni.

• Kell 12.00-14.00 toimub ettekandepaneel "Tööstusoskused ja tööalased teadmised humanitaarteaduste fookuses". Danila Rygovskiy peab ettekande "Eesti trükk kunsti ja kiiruse vahel".

Tüpograafilised tehnoloogiad muutusid 19. sajandi lõpus kiiresti. Rotatsioonipressid ja mehhaniseeritud ladumine tõid enneolematu trükikiiruse, mis mõjutas eriti ajalehti ja raamatuid, kus kiirus vähendas kulusid ja kiirendas info levikut. Mehhaniseerimine tekitas ka Kunsti ja Käsitöö vastuliikumise, mis väärtustas kõrgtrükki kui vahendit esteetiliselt viimistletud raamatute loomiseks. 1908. aastal omandas Tallinna trükikoja omanik A. Pert Päevalehe jaoks esimesed Typographi masinad. Algul oldi Eestis investeeringu suhtes skeptilised, kuid peagi võeti kasutusele Typographid, Linotype’id ja muud süsteemid. Iseseisvusajaks olid need tehnoloogiad juurdunud ning nende roll eesti keele ja trükitööstuse arengus oli märkimisväärne. Ladumismasinate levik tõi kaasa arutelud trükitöö kunstilise ja käsitööndusliku poole üle erialaväljaannetes Eesti Graafika, Trükitehnika ja Trükitööline, kus otsiti võimalusi, kuidas muuta eesti raamatud esteetilisemaks.

• Kell 15.00-17.00 toimub ümarlaud "Humanitaaria avalikkuses: loovpraktika pingeväljad". Osalejad: Terje Toomistu (Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool), Brigitta Davidjants (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Jaanika Vider (Tallinna Ülikool), Kirsti Jõesalu (Tartu Ülikool), Sille Pihlak (Eesti Kunstiakadeemia), Karin Leivategija (Eesti Rahva Muuseum, Tartu Ülikool).
• Kell 15.00-17.00 ettekandepaneelis "Kes kuulub sisse? Kes jääb välja? Arhiivid, muuseumid ja teised maailmad" Ilona Piirimägi ettekande "Eesti eramuuseumid – mõra maatriksis".

Eestis on Statistikaameti 2024. aasta andmetel 101 muuseumi, lisaks on 102 ekspositsiooni või eramuuseumi, mis eelpool mainitud statistikas ei kajastu. Eramuuseumid on enamasti teemamuuseumid, mis tutvustavad külastajatele hobuvankreid, jalgrattaid, trükimasinaid, samovare, kärusid jne. Need muuseumid ei tegutse muuseumiseaduse alusel, sealne töökorraldus on enamasti vabatahtlik, kaasatud on kogukonna liikmed, kelle panus korvab riigitoetuse puudumise. On eramuuseumid siis muuseumid? Mis ajendab pärandiaktiviste muuseumi pidama ja kuidas nad paigutuvad avalik-õiguslike sihtasutuse, munitsipaalmuuseumide ja riigimuuseumide kõrvale? Manuell DeLanda kogunemisteooria (assemblage theory) aitab mõista, kuidas füüsiline ruum, museaalid, esemed, kogukonnad ja ajaloolised narratiivid on kompleksne kogum, mis muutub vastavalt sotsiaalsetele, poliitilistele ja kultuurilistele mõjutustele. See lähenemine võimaldab heita pilgu eramuuseumide maailma.

• Kell 15.00-17.00 toimub ettekandepaneel "Kaasavad meetodid inimkogemuse mõistmiseks muutuvas ruumis". Pihla Siim, Keiu Telve ja Sigrid Kaasik-Krogerus peavad ettekande "Kaasavad meetodid noorte täiskasvanute elatud kodakondsuse uurimiseks Soome ja Eesti sillal".

Ettekanne käsitleb kaasavaid uurimismeetodeid, mille abil mõista noorte täiskasvanute kodanikuks olemise praktikaid Soome-Eesti hargmaises ruumis. Uurime noori, kellel on isiklik side mõlema riigiga – elamise, kogukondadesse kuulumise ja ühiskondlikus elus osalemise kaudu. Rakendame uurimuses koostöise teadmuse loomise lähenemist, mis võimaldab osalejatel aktiivselt kujundada uurimisprotsessi, tuua esile oma vaatenurki, kasutada erinevaid tajusid ning reflekteerida kogemust kogu protsessi vältel. Meetodid hõlmavad töötubasid, etnograafilist vaatlust ning individuaal- ja rühmaintervjuusid. Töötubades luuakse turvaline ruum kogemuste jagamiseks ja demokraatia harjutamiseks, samas intervjuud pakuvad indiviidi tasandil sügavamate tõlgenduste leidmise võimalust. Koostöise teadmuse loomise protsess võimaldab ületada teoreetilise raamistiku piiravaid kujutluslikke malle ning luua ruumi selleks, osalejad ise saaksid oma kogemust defineerida ja mõtestada.

Täpse programmi leiad EHAK 2026 kodulehelt.

• Kell 9.30-11.30 toimub ümarlaud "Milliseid üldkäsitlusi vajavad Eesti soouuringud?". Osalejad: Rebeka Põldsam (Tartu Ülikool, moderaator), Janet Laidla (Tartu Ülikool), Sara Barbo (Tallinna Ülikool), Liisa Lail (Tartu Ülikool), Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia), Merlin Kirikal (Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut).

• Kell 9.30-11.30 toimub ettekandepaneel "Kes kuulub sisse? Kes jääb välja? Arhiivid, muuseumid ja teised maailmad". Ene Kõresaar ja Kirsti Jõesalu peavad ettekande "“Aeglane konflikt” muuseumis: Nõukogudeaegse migratsiooni ja venekeelsete vähemuste kujutamisest ajaloonäitustel".

Ettekandes analüüsitakse, kuidas Balti riikide (kultuuri)ajaloomuuseumid kujutavad oma püsiekspositsioonides ja ajutistel näitustel Teise maailmasõja järgse Nõukogude Liidu sisemigratsiooni ning selle tulemusena kujunenud venekeelseid vähemusi. Tõlgendame titulaarrahvuste ja venekeelsete uusasunike vahelisi keerukaid suhteid nõukogude ja järelnõukogude perioodil kui “aeglase konflikti” (slow conflict) ilmingut. Uuring tugineb mälu-uuringute, kriitiliste muuseumiuuringute ja sotsiaalse positsioneerimise kombineeritud metodoloogiale, et eristada antagonistlikke, humanistlikke ja agonislikke mäletamise võimalusi muuseuminäitusel. Analüüs näitab, et muuseumimaastikul domineerib endiselt antagonistlik mäluviis, mis raamib venekeelseid elanikke kollektiivse, koloniseeriva entiteedina ning seeläbi vaigistab nende hääle individuaalsete tegutsejatena. Samas pakuvad mõned muuseumid humanistlikke lähenemisi, individualiseerides osalisi elulugude kaudu, ning agonistlikke lahendusi, esitades taas.

• Kell 9.30-11.30 toimub ettekandepaneel "Vennastekogudus". Tiina-Erika Friedenthal peab ettekande "Vennastekoguduse lauluraamatud radikaalsetel 1740. aastatel".

Vennastekoguduse liikumine oli 18. sajandil eesti ja läti talupoegade jaoks lisaks usulisele ka kultuuriline ärkamine, mis andis neile esimest korda oma hääle ja võimaluse ise vaimulikku elu korraldada. Just ühislaul ja muusika olid selle liikumise oluliseks tunnuseks, mis inimesi äratas, ühendas ja inspireeris. Ettekande keskmes on vennastekoguduse kõige varasemad lauluraamatud, millest suur osa muutus juba ilmudes keelatud kirjanduseks. Kui liikumine 1743. aastal Vene impeeriumis keelustati, trükiti ja levitati neid raamatuid salaja. Ettekanne toob välja mõneti üllatava asjaolu, et eesti- ja lätikeelseid vennastekogudsue lauluraamatuid anti välja "komplektidena", mis tähendab seda, et need ilmusid järjepidevalt enamvähem samaaegselt nii läti kui ka põhja- ja lõunaeesti keeles. Võrreldes omavahel eri keeltesse tõlgitud laule ja nende saksakeelseid originaale, avaneb uus vaade sellele rikkalikule, kuid seni väheuuritud pärandile.

• Kell 9.30-11.30 toimub ettekandepaneel "Tänapäevajutud kui rahvalikud uudised, arvamuslood ja avaliku diskursuse osad". Siim Sorokin ja Maili Pilt peavad ettekande "Tuulikud, rahvatervis ja narratiivne umbusk".

Hiljutised uurimused on märkinud, et elame „paranoilises kronotoobis,“ mis on viinud „kindlustunde kriisini,“ muutes reaalsusegi millekski tinglikuks ja läbiräägitavaks. Sellele ajastule on omane tavainimeste kasvav umbusk ekspertide ja nende poolt vahendavate teadmuste ning teaduslike tõenduste vastu. Ettekande eesmärgiks on näidata, millisel moel ilmnevad rahvapärased konstruktsioonid tõendusest ja (asi)tõenditest hetkel aktuaalse tuulikutediskursuse netidiskussioonides. Pakume esmast narratiiviteoreetilist kontseptuaalset raamistikku, rakendades mõisteid nagu: „narratiivne ratsionaalsus“; tõendus kui tundmuslik, protsessuaalne „tegemine“; produktiivne umbusk, mis motiveerib tähendusloomepraktikaid (vastujutustamine, kontraplottimine). Antud lähenemisviis võimaldab näha, mida saaks ametlikus teabevahetuses muuta, edastamaks terviseteavet viisil, mis suurendaks usaldust ja hõlbustaks konstruktiivset ja kaasavat dialoogi tavainimeste ning institutsionaalsete toimijate vahel.

• Kell 9.30-11.30 toimub ettekandepaneel "Maailmapildi loomine 17-19. saj Eesti- ja Liivimaa haridusasutustes". Risto Järv peab ettekande "Tsensuur mütoloogiat kujundamas: „Finnische Mythologie“ tsenseerimisprobleemistikust".

Soome-eesti rahvaluule ja -usundi varajase teose, Kristfrid Gananderi / Kristian Jaak Petersoni ümbertöötatud tõlke „Finnische Mythologie“ lõppversiooni kujunemist mõjutas märgataval määral tsensuur. Raamatu algse tsensori, Tartu ülikooli eesti keele lektor Ludwig Wilhelm Moritzi kirjas Karl Gottlob Sonntagile 2. I 1821 märgitakse, et teda kui teoloogi pahandas iseäranis Jeesuse, neitsi Maarja ja teiste pühakute nimede tarvitamine ühenduses paganausu jumalustega, mistõttu ta loobuvat käsikirja tsenseerimisest ja jätvat selle „mütoloogide hooleks“. Viimaks saadud trükiloa järel ilmunud teoses paistavadki puuduvat kõik Moritzi poolt ristiusku teotavaks peetud kohad – tsensuur ilmneb katkestuste, pühakunimede kõrvaldamise ja kirikupühade väljajätmise kaudu. Tähelepandav on, et raamatu põhitekstiga võrreldes tundub lõpuosa põhjalikus registris oletatav tsenseerimismäär oluliselt väiksem. Veel ühe tsensuuriliigina on teoses kohati aimatav ka tõlkija enesetsensuur.

• Kell 12.00-13.00 toimub Jaak Tombergi plenaarettekanne "Hic svnt speculationes. Ulmekirjandusega spekulatiivses tegelikkuses".

Ulmekirjandus, mille keskseks loomemeetodiks on spekulatsioon, on tegelenud kujutluslikul tasandil avastamata aegruumiliste äärealade ohtude ja võimalustega. Ulme on alati „kaubelnud futuuridega“ – lähtunud meile teadaoleva maailma tunnetuslikust hetkeseisust ning spekuleerinud selle põhjal aegruumilise võimalikkusega, mananud esile mõne tulevase, paralleelse või alternatiivse asjade seisu ja pakkunud olemasolevale tegelikkusele sedakaudu rikastavat kõrvaltpilku. Kuid praeguses tehniliselt küllastunud, pidevalt teisenevas ja üha intensiivistuvas maailmas, mille tunnetuslikke allhoovuseid kujundavad kõrge riskiga spekulatiivne majandus, algoritmiline valitsemine, kauplemine ja maitsekujundus, keelemudelid ja süvavõltsingud, tõejärgne poliitika ja alternatiivsed faktid, avalikkuse virtuaalne killustumine ja mullistumine, oletuslik meediaretoorika ning kõigel sellel põhinev üldine ennustamatus ja pidev pretsedenditu muutus, on igapäevaelu ise omandanud sügavalt spekulatiivse mõõtme, mis varem kuulus pigem ulmekirjanduse pärusmaale. Üha enam tundub, et spekulatsioon pole enam mitte niivõrd äärealade kaardistamise tööriist, vaid ühiskondlikku tegelikkust käivitav keskne mehhanism, mis on selle tegelikkuse enese muutnud alalist kaardistamist tarvitsevaks territooriumiks, lakkamatute oletuste pagevaks objektiks. Millised ohud ja võimalused avanevad sellises olukorras ulmekirjanduslikule kartograafile – ning humanitaarile, kes tema loomingut uurib?

• Kell 14.00-16.00 toimub ettekandepaneel "Noorte hääled Eesti luules: platvormid, poeetikad, maailmapildid". Mart Velsker ja Eva Velsker peavad ettekande "„Noorte autorite helimaastikud „Värske raamatu“ sarja luulekogudes aastatel 2020–2024“".

Uurime ettekandes, kuidas noored autorid annavad oma luules edasi helimaastikke – milline auditiivne tervikpilt luulekogudes tekib ning milliseid vahendeid kasutab kirjalik luule helide ja helimaastike edasiandmisel. Oleme valinud lähemaks vaatluseks „Värske raamatu“ sarja kõige uuema osa, millele pole aastal 2025 lisa tulnud. Analüüsitavad luulekogud on sisestamisel ka noore luule andmebaasi. Luulekogusid on kokku kuus, kõrvale jäävad Anna Kaare ja Teele Lember, sest nad ei ole andmebaasi kriteeriumide kohasel noored autorid. Kavatseme võtta luulekogud „Värske raamatu“ sarjast, sest siin on ilmunud debüütkogud, mis on saanud pidevat positiivset retseptsiooni. Võib ka väita, et kuus analüüsitavat raamatut asetuvad kõik kaasaegse noore luule keskmesse.

• Samas paneelis peab Rebekka Lotman ettekande "Mitmekeelsus 21. sajandi noorteluules: diakrooniline ülevaade ajakirja Värske Rõhk luuleloomingust".

Mitmekeelsed keelepraktikad on Eesti noorte argisuhtluse tähtis osa, ilmnedes eri meediumides (Praakli jt 2022). Ettekanne pakub ülevaadet mitmekeelsusest noorteajakirja Värske Rõhk luuletustes ajavahemikul 2004–2024, analüüsides luuletekste nii keelelise varieerumise kui ka keelevahetuse poeetiliste funktsioonide tasandil. Teoreetiliselt lähtutakse mitmekeelsuse uuringutest kirjanduses (nt Sebba 2012) ja keelelise teadlikkuse käsitlustest (Verschik 2019), mis vaatlevad eri keelte segunemist dünaamilise ja tähendusliku ressursina. Sellest perspektiivist on mitmekeelsus luules poeetiline ja identiteetiloov praktika, hõlmates keelevahetust ning registrite ja kultuurikoodide põimumist. Esmalt kaardistatakse eri keelte esinemise mustrid nüüdisluules, sh vaadeldakse, milliste keelte osakaal on kasvanud. Teisalt analüüsitakse mitmekeelsuse funktsioone: keelenihked kui stilistilised strateegiad, identiteedi markeerijad, intertekstuaalsuse loojad või mängulised poeetilise hääle kujundajad.

• Saara Lotta Linno peab paneelis ettekande "Naisräpparid ja keeled: Eesti räpi poeetika mitmekeelsusest".

Eesti hiphopi ajalugu on üsna lühike, ulatudes 1990ndate aastateni ning lääne varasele hiphopkultuurile sarnaselt on siiani põhitähelepanu kuulunud meesartistidele. Eestis žanri kujunemisest rääkides keskendutakse samuti selle “isadele” (enamjaolt peetakse silmas Cool D-d ning Toe Tagiga seotud artiste). Naisartistid on siinses räpis siiski pea sama kaua tegutsenud: minu senistel andmetel on varaseim artist 1997. aastal debüteerinud Sandra Ockba ehk Sundry. Nagu suur osa varaseid räppareid Eestis, alustas temagi räppimist inglise keeles. Esimesed eestikeelsed naisräpparid, kollektiiv Click OK, andis debüütalbumi välja 1998. aastal, ent nende lüürika autor on Cool D. Hübriidse poeetikaga räpižanrile kohaselt on naisartistide räpptekstid algusest peale olnud mitmekeelsed — laensõnadest segakeelsuseni. Keskendun ettekandes naisräpparite lüürika mitmekeelsele poeetikale 1990-2025, vaadeldes seda pinge taustal, mis tekib patriarhaalse ajalooga žanris kirjutavate naiste loomingus.

• Paneeli lõpetavad Rahel Ariel Kaur ja Emilia Kõiv etttekandega "Eesti räpilahingute poeetika ja poliitika".

Räppmuusika sõnade "päris"-luule sekka arvamine on tänuväärsel kombel tõusev trend – mitte tihti, aga üha sagedamini ilmub räpialaseid uurimusi ja selle poeetika analüüsil põhinevaid artikleid ning üliõpilastöid. Küll aga pole sama saatus saanud osaks räpikultuuri olulisele osale, räpilahingutele. Räpilahingud pakuvad teravate sisuliste torgete, kirjutamata reeglite ja esitatava teksti spontaanse muutmise ning plastilise vormi näol külluslikku uurimismaterjali. Ettekandes avame räpilahingute pillavat poeetikat ja plahvatuslikku poliitikat – analüüsime tekstis ilmnevaid kirjanduslikke võtteid, nende kohaloleku tähtsust ning seost lahingu võitja valimisega.

• Kell 14.00-16.00 toimub ümarlaud "Kunstide ajalood ja humanitaaria eneseloome". Moderaator: Krista Kodres (Eesti Kunstiakadeemia), osalejad: Anneli Saro (Tartu Ülikool), Aare Pilv (Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut, Tartu Ülikool), Toomas Siitan (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Marek Tamm (Tallinna Ülikool)

Täpse programmi leiad EHAK 2026 kodulehelt.