IN MEMORIAM. Vilmos Voigt

17.01.1940–08.06.2025

Tema töö humanitaarias, eeskätt folkloori- ja semiootikauuringutes, on mõjutanud mitut teadlaste põlvkonda ning jätnud kustumatu jälje Euroopa kultuuri- ja teadusilma.

Vilmos Voigt sündis Ungaris Szegedis ja veetis oma lapsepõlve Budapestis. Ta õppis Eötvös Lorándi Ülikoolis Ungari etnograafiat, lõpetas õpingud 1963. aastal ja asus tööle oma alma mater’i folkloristika õppetooli juures. Aastate jooksul sai ta professoriks, juhatas folkloristika osakonda ja juhtis etnograafia instituuti.

Rahvusvahelisse teadusmaailma jõudis Voigt 1970. aastatel, mil käsitles rahvaluule esteetikat ning aitas märkimisväärselt arendada žanriteooriat ja strukturalismi. Tema uurimused loomamuinasjuttudest, folkloori kommunikatiivsest toimimisest ja rahvajuttude struktuurireeglitest muutsid ta üheks tuntuimaks muinasjututeadlaseks Ida- ja Kesk-Euroopas.

Voigti sidemed Eestiga said alguse juba 1964. aastal tema esimesel külaskäigul Tartusse. Sellest kasvas välja pikaajaline koostöö Eesti folkloristide ja semiootikutega. Tartu Ülikool omistas talle 2010. aastal audoktori nimetuse väljapaistva töö eest folkloristikas ja semiootikas.

Tema teaduslik pärand on erakordselt mahukas ja mitmekülgne. Antoloogia „Suggestions towards a Theory of Folklore“ („Soovitused folkloristika teooriaks“, 1999) koondab Voigti kesksed teoreetilised käsitlused, mis kujundasid suurel määral 20. sajandi lõpu folkloristika lähtekohti ja mida on rahvusvaheliselt palju tsiteeritud. Võrdselt mõjukas oli tema töö semiootika alal: Voigt osales semiootika taaselustamises 20. sajandi teisel poolel, pani aluse etnosemiootikale ja kirjutas mõjuka ungari­keelse õpiku „Bevezetés a szemiotikába“ (2008). Ta pühendus ka keskkonnakaitsele, osaledes tuumajäätmete märgistuse ja tulevastele põlvkondadele arusaadava ohuteadete süsteemi loomisega tegelenud rahvusvahelises projektis.

Professor Voigt oli silmapaistev kultuuriloolane ja polüglott, kelle lugemus hõlmas kogu Euroopa teadusruumi. Tema entsüklopeediline teadmistepagas väljendus sadades artiklites ja koguteostes, sealhulgas Ungari mitmeköitelise etnograafialeksikoni koostamises. Voigti tööde bibliograafia kuni 2014. aastani koosneb üle 2000 teaduspublikatsioonist.

Lisaks uurimistööle oli Voigt hinnatud õppejõud ja noorte teadlaste toetaja. Tema loengud Euroopa folkloristikast kujunesid legendaarseks ja innustasid paljusid üliõpilasi jätkama akadeemilist teed. Avatud mõtlemise, teravmeelsuse ja südamliku suhtumise poolest kolleegidesse oli ta armastatud arutluskaaslane nii Eestis kui ka mujal maailmas.