Teatriteaduse tudeng lavastas Tartu Üliõpilasteatris näidendi "Striptiis"

Mõni kuu tagasi said kuus kevadist etendust positiivse vastuvõtu osaliseks, nüüd on veidi uuenenud trupp (taas)liitunud veel kuueks etenduseks, neist neli toimumas Tartu Üliõpilasmajas (Kalevi 24) ja kaks viimast eksklusiivselt Tallinnas Teoteatris (Vana-Kalamaja 9a).

Järgnevalt tutvustab teatriteaduse tudeng ning "Striptiis" lavastuse lavastaja ning muusikaline kujundaja Rudo Verner Vallner lavastuse erinevaid komponente:

Lavastus põhineb tuntud poola kirjaniku Sławomir Mrożeki 1961. aastal kirjutatud samanimelisel lühinäidendil. Viimase 59 aasta jooksul on Eestis lavale toodud mitmeid Mrożeki näitemänge ja mõnda isegi mitu korda (ainuüksi käesoleval kümnendil on kutselises teatriilmas lavaldunud kuus Mrożeki-lavastust). “Striptiisi” on minu andmetel varem lavastatud aga ainult korra – Vello Rummo poolt Tallinna Televisioonistuudios 1967. aastal. Telelavastus pole küll säilinud, aga õnneks on olemas tekst ja Hendrik Lindepuu imeline tõlge ning nii saamegi üliõpilasteatris ilusti tegeleda tolle eksootilise näidendiga.

Mind kui lavastajat tõmbas selle materjali puhul eelkõige võimutemaatika. Võimu omamisel on mõtet siis, kui seda tunnistatakse. Kõige tähtsam tunnistus tuleb sellelt, kelle üle võimu omatakse, ning tema tunnistus omakorda avaldub vast kõige selgemalt siis, kui võimurilt tuleb käsk ja objekt selle täidab. Kuid nii nagu videomängudes on level’id, on ka allumisel mitu taset. Käsku võib ju täita, kuid kui siiralt seda täidetakse? Võib-olla lähtutakse puhtast pragmatismist: ma päriselt ei usu, et sa oled eriti võimukas, ma allun vaid sellepärast, et nii on mulle kasulikum, meeldivam, ühesõnaga parem. Kasulikkuse määrab ära eelkõige alluja ise (võimuri abiga või ilma) ning eneseõigustusi, mille vahel valida, leidub küllalt. Heaks variandiks on hirm – igati loomulik reaktsioon, mida teiste juuresolekul küll kiputakse häbenema, ent sellest vabanemiseks võib ikka teha ükskõik mida vaja. “Ära tee mulle viga, ma tulen sulle vastu!” Kuidas kompromissiteed minek eneseõigustuste lõputut maailma arvestades või sellest hoolimata ikkagi lõppeb, seda kindlalt ette teada ei saa, aga see ei takista teekonna ettevõtmist.

Nimetatud mõistetega - võim, allumine, hirm, kompromiss, eneseõigustus - puutuvad kokku ka “Striptiisi” tegelased ning nende kohtumised ja valikud pakuvad absurdimaigulist ja mingil määral humoorikatki peegeldust inimkonna ajaloole, kus ikka ja jälle satuvad vastamisi need, kellel on võimalus valida, mida oma voliga peale hakata, ja kes siis teevad lihtsalt oma tööd või üritavad oma nahka päästa vm.

Mul on hea meel, et suurema osa lavastuse meeskonnast moodustavad noored/tudengid, mis oli ka algusest peale minu eesmärk. Mitu neist (sh siinkirjutaja ehk tüki lavastaja ja muusikaline kujundaja) õpib Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal ning üliõpilasteatris tegutsemine on olnud meile hea võimalus lisaks valdavalt teoreetilisele/teaduslikule õppetööle ka ise teatritegemisega seotud olla.

Natuke ka vormist. Ma usun, et lavastuse teeb lisaks materjalivalikule eriliseks ka see, et kaks näitlejate koosseisu mängivad kahte erinevat versiooni. Peale selle, et paarid saavad vahetada omavahel pea- ja kõrvaltegelaste rollijaotust ning iga näitleja mängib ikka omamoodi, erinevad ka koosseisude etenduste kontseptsioonid, ülikonnad, kohati muusikalised valikud ja misanstseenidki. Nii et on põhjust tulla vaatama rohkem kui ühe korra.
(On olnud tore teekond. Sai küll jooksvalt koperdatud mõne kivi ja kännu otsa, neid võib veelgi teele ette tulla, kuid õnneks on minul kui algajal lavastajal pundis toredad ja andekad inimesed, kellega ikka edasi liikuda.)

Kuupäevad, koosseisud ja piletid on leitavad Fientast: https://fienta.com/et/s/mrozek-vallner-striptiis

Tulge aga kaema!