Autor:
Pixabay

12. juunil toimub külalisloeng Aotearoa Uus-Meremaa rahvuspäevadest

Kutsume kõiki huvilisi külalisloengule "Rahvuse tähistamine: Aotearoa Uus-Meremaa rahvuspäevade rituaalne analüüs", mida peab professor Brigitte Bönisch-Brednichilt (Wellington, Uus-Meremaa). 
Külalisloeng toimub 12 juunil, ruumis 212, kell 14.15-16.00.
 
 
Rahvuse tähistamine:
Aotearoa Uus-Meremaa rahvuspäevade rituaalne analüüs
 
Riigi rahvuspüha on kalendris fikseeritud päev, mil valitsus osaleb riigi mineviku ja praeguse olukorra narratiivi kujundamises. Rahvusidentiteeti nähakse  Vaikse ookeani piirkondades suhteliselt sarnaselt, kuna ajaloolise teadvuse osana  peetakse ühel või teisel kujul kolonialismi. Uus-Meremaa Aotearoa ametlikuks rahvuspäevaks on Waitangi päev, 6. veebruaril. Kuid viimase kahe aastakümne jooksul on ANZACi päeva, 25. aprillil, reklaamitud kui alternatiivset teist rahvuspäeva ja nüüd nimetatakse seda sageli ka "meie" rahvuspäevaks. Rahvuspäevade tähistamisest on saanud riigi  kõige olulisemad rituaalid, mida saab ühtlasi näha ka avaliku poliitilise rituaalina. Selliste rituaalide analüüsimine võimaldab vaadelda lugusid, mida me rahvusena endast maailmale räägime.
 
Aotearoa Uus-Meremaa on väga mitmekesine riik, kus on väga suur esimese põlvkonna immigrantide määr ning kasvav ja üha võimsam maoori põlisrahvus, kelle jutuvestmine on värvikas ja seda iseloomustav pidev narratiivi muutumine. Waitangi päeva tähistamine ühendab riiki selle keerulise koloniaalminevikuga, mis seisnes Waitangi lepingu allkirjastamises ning keerulise maoori ja krooni suhtega, mis järgnes allkirjastamisele ja kestab tänaseni. ANZACi päev tuletab riigile meelde katastroofilist lahingut Gallipolis ja üldisemalt Uus-Meremaa osalust varasemates sõdades. Selleks, et riiklikud rituaalid püsiksid aktuaalsed, peavad nad  tähendust omama oleviku seisukohalt, kuid ka muutuma koos ajaga ning looma elamusi, mis on tähendusrikkad ja kutsuvad massiliselt osa võtma. Selles artiklis arutatakse, kuidas mõlemad riiklikud päevad arenesid ja mis viisil need mõjutasid poliitiliste narratiivide kujunemist konkreetsete sihtrühmade ja strateegiliste eesmärkide kaudu.
 
Brigitte Bönisch-Brednich on kultuuriantropoloogia professor ja Wellingtoni Victoria Ülikooli Te Herenga Waka Uus-Meremaa uuringute Stouti uurimiskeskuse direktor (https://www.wgtn.ac.nz/stout-centre). Tema uurimisvaldkonnad on Uus-Meremaa uurimused, jutuvestmine, eriti migrantide narratiivide etnograafilised analüüsid, etnograafilise metoodika ja rituaalide analüüs (https://people.wgtn.ac.nz/Brigitte.Bonisch-Brednich). Ta on ajakirja "Fabula: Journal of Folk Tale Studies" (de Gruyter) kaastoimetaja; ta on ka kahe Uus-Meremaal asuva ajakirja toimetuskolleegiumis: "Sites: A Journal of Social Anthropology and Cultural Studies" (https://sites.otago.ac.nz/Sites/issue/current) ja "The Journal of New Zealand Studies" (https://ojs.victoria.ac.nz/jnzs). Tema viimane väljaanne on teemal Migrant Narratives: Storytelling as Agency, Belonging and Community. (toim. B. Bönisch-Brednich et al.) Routledge 2024.
Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!
ungari filmide õhtu

Oktoober on Ungari filmide kuu