Võrdleva kirjandusteaduse õppetooli vastutada on maailmakirjanduse kursuste õpetamine bakalaureuseõppes, maailmakirjanduse eriala magistriõppes ja võrdleva kirjandusteaduse eriala doktoriõppes.
Maailmakirjandust on komparatiivsest (ehk võrdleva kirjandusteaduse) vaatepunktist uuritud ja õpetatud Tartu ülikoolis selle algusaegadest peale. Juba Academia Gustavianas, nii nagu humanistlikus ülikoolis tavaks, oli olemas poeetikaprofessuur. 1802. aastal taasrajatud ülikooli üks esimesi, pikaajalisemaid ja silmapaistvamaid õppejõude Karl Morgenstern (1770–1852) õpetas Tartus 35 aasta vältel klassikalise filoloogia, esteetika, poeetika ja kunstiajaloo kõrval ka üldist kirjandusajalugu, käsitledes võrdlevalt kreeka, rooma, heebrea, juudi ja kirikuisade tekste ning kaasaegset euroopa kirjandust. 19. sajandi lõpupoole, kui eesti kirjandus muutus akadeemilise uurimise objektiks, käsitleti seda ainuvõimalikuna suhetes teiste kirjandustega, võrdlevalt.
Koos eestikeelse ülikooli sünniga 1919. aastal loodi eesti ja üldise kirjanduse õppetool, mille täitjaks asus Gustav Suits, aastatel 1924–1944 professorina. Suits oli Georg Brandese õpilane, kelle eeskujul taotles ta oma kirjandusõpetuses võrdlev-ajaloolist lähenemist, käsitledes kõrvuti eesti kirjanduse teemadega ka üldise kirjandusteaduse ja metodoloogia küsimusi ning maailmakirjanduse ajalugu. Uurimise ja õpetamise komparativistlik alus kujunes Tartus traditsiooniks. Toonaste õppejõudude (nt August Annist, Johannes Semper) maailmakirjanduse mõiste oli avar, hõlmates Lääne-Euroopa kirjanduskaanoni kõrval ka lähimat kirjanduslikku naabrust (läti, leedu, soome, Ida-Euroopa ja Skandinaavia kirjandusi).
Nõukogude aeg säilitas küll formaalselt eesti kirjanduse maailmakirjandusliku ümbruse „väliskirjanduse“ sildi all, kuid väliskirjanduse mõiste ahenes, piirdudes vaid Lääne etableerunud kirjanduskaanoniga, sedagi valitult. „Väliskirjandus“, eriti aga selle suhe eesti kirjandusega sattus sel määral ideoloogilise surve alla, et eesti kirjandust oli otstarbekam käsitleda suletud kultuuriruumi nähtusena.
1980. aastal rajati väliskirjanduse kateeder, mida asus juhatama Harald-Heino Peep ja mille liikmete seas olid Juri Lotman ja Larissa Volpert ning algselt vanemõpetajana, seejärel dotsendina ning Eesti taasiseseisvudes maailmakirjanduse professorina Jüri Talvet, kelle juhtimisel suunas ja sidus õppetool kirjandusteaduslikku uurimist kogu Eestis.
Alates 1. veebruarist 2021 juhib eriala võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas.
Maailmakirjanduse õppetooli algatusel loodi Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon (EVKA), mis koondab mis tahes rahvusfiloloogilise „koduga“ kirjandusteadlasi Tartust, Tallinnast ja mujaltki, olles ühtlasi lõimunud rahvusvaheliste kirjandusuurimise keskustega. EVKA üle-aastased rahvusvahelised konverentsid on kujunenud rahvusvahelise mainega Lääne ja Ida kirjandusteaduslikku dialoogi edendavaks foorumiks. Koostöös EVKAga annab maailmakirjanduse õppetool Tartu Ülikooli Kirjastuses välja eelretsenseeritavat rahvusvahelist ajakirja Interlitteraria, mis koondab ja vahendab kogu maailma, sealhulgas eriti oluliselt Ida- ja Kesk-Euroopa kultuuri- ja kirjandusteaduslikku mõtet.
Maailmakirjanduse eriala on olnud rahvusvaheliselt edukate kirjandusteadlaste kasvulava; siit on välja kasvanud interdistsiplinaarsed narratiiviuuringud (M. Grišakova), Balti kirjakultuuri uuringud (L.Lukas, K. Kaur), omaeluloolise kirjanduse uuringud (L. Kurvet-Käosaar), tõlkeluule ja maailmakirjanduse didaktika uuringud (K. Talviste), luulepoeetika ja -vormiuuringud (R. Lotman).
NB! Õppetöö magistris eesti ja maailmakirjanduse suunal toimub üle nädala neljapäeviti ja reedeti!