IN MEMORIAM. Jaanus Valk

Jaanus Valgu mälestuseks (10.10.1973 – 20.10.2026)

JÕE PEATUMATUT voolu annab võrrelda üsna kõigega,

aga jõepõhja kivi jääbki võrreldamatuks.

Tawara Machi (tlk Kruusa Kalju)

Kultuuriteaduste instituut leinab. Meie seast lahkus ootamatult võrdleva kirjandusteaduse nooremteadur Jaanus Valk.

Jaanus Valk õppis bakalaureuseastmes Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ja semiootikat ning Eesti Humanitaarinstituudis romanistikat, magistriastmes Tallinna Ülikoolis kirjalikku tõlget. 2023. aastal liitus ta Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tartu Ülikooli teadmussiirde doktorandina Tartu Ülikooli maailmakirjanduse osakonnaga, kus tal oli valmimas monograafiline doktoriväitekiri „Hiina ja jaapani luule eestinduste vormiajalugu“. Jaanusest sai kohe hea kolleeg ja sõber, kelle vaikne, naeratav ja mõtteerk kohalolu meie seminarides ja sündmustel muutus ülimalt loomulikuks. Ta osales konverentsidel nii korraldaja, esineja kui ka kaasamõtlejana, luuleüritustel esitas loomingut Kruusa Kaljuna. Jaanus Valgu viimaseks artikliks jäi septembrikuises Keeles ja Kirjanduses ilmunud „Jaan Kaplinski „Seesama meri meis kõigis„. Hiina keel eesti keeles“, milles ilmneb midagi olemuslikku: pedantne lingvistiline analüüs, mille kaudu avaneb kõige tähtsam. Tema akadeemilised huvid olid laiemadki veel: ta kuulus ka uurimisrühma „Noorte hääled digiajastu luules: poeetika, identiteedid, hoiakud“. Teadustöö kõrvalt luges Jaanus Valk loenguid Aasia kirjandusest. Tema septembri lõpus peetud loeng jaapani värsivormidest lõppes aplausiga – tal õnnestus noortele näidata haikude ja tankade põnevat maailma. Keegi ei arvanud, et see loeng jääb tal viimaseks.

Kruusa Kaljuna oli Jaanus Valk auhinnatud luuletaja ja tõlkija, kelle keelemänguline loometöö algas 1990ndatel Tartu rühmituses Erakkond. Betti Alveri preemia pälvinud debüütkogule „Meeleolu“ (1999) järgnesid „Treffamisi“ (2004), „Pilvedgi mindgi liigutavadgi“ (2008), „Tühhja“ (2010), „(ing ∙ veri ∙ tee)“ (2013), „Äädikkärbsed“ (2015), „Ühe inimese elu (pooleli)“ (2017), „Kümme kükki“ (2018) ja „Üleelamiste vanake“ (2023). Veel huvitas Kruusa Kaljut luule liikumine eri meediumide vahel: juba 1990ndatel köitis teda luule ühendmine arvutigraafika ja videoga, 2000ndatel arvutihelide ja põgusalt räpiga (esinemiskava 2007. aasta Hea Uue Heli festivali Helikirjanduslikul kolmapäeval). Hiljem kirjutas ta sõnu ja esines improvisatsiooniliste rütmide saatel ansamblis Puhkuseloomad. Muude tunnustuste kõrval pälvis ta 2009. aastal raamatuga „Pilvedgi mindgi liigutavadgi“ Gustav Suitsu luulepreemia, 2011. aastal koguga „Tühhja“ Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ning 2024. aastal Juhan Liivi auhinna luuletuse „Ära hommikul päri“ eest.

Kruusa Kalju tõlkis luulet, proosat ja näitekirjandust, vahendades teoseid jaapani, hiina, korea, havai, itaalia, prantsuse, hispaania, soome, saksa ja inglise keelest. Südamelähedane autor oli talle jaapani poeet Tawara Machi, kelle luule, rõhutas Kruusa Kalju, tiirles sageli poja ümber — nagu tütar Meeligi oli talle endale inspiratsiooniallikas.

Avaldame südamest kaastunnet Ellile, Meelile, kõigile lähedastele.

Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut