Anastasiya Fiadotava doktoriväitekirja "Family Humour in Contemporary Belarus: Forms, Practices and Vernacular Reflections" kaitsmine 26. augustil

26. augustil kell 16.15 kaitseb Anastasiya Fiadotava TÜ peahoone senati saalis doktoriväitekirja "Family Humour in Contemporary Belarus: Forms, Practices and Vernacular Reflections" („Tänapäeva valgevene perehuumor: väljendusvormid, tavad ja rahvapärased vaated“)  filosoofiadoktori kraadi saamiseks eesti ja võrdleva rahvaluule erialal.
Juhendajad:
teadur Anastasiya Astapova, Tartu Ülikool
vanemteadur Liisi Laineste, Eesti Kirjandusmuuseum
Oponent:
prof. Elliott Oring, California State University, Los Angeles (USA)

Kokkuvõte:
Doktoritöös uuritakse huumori rolli Valgevene pereelus. Uuring põhineb suulistel intervjuudel ja veebiküsitlusel. Andmekogu sisaldab näiteid suulisest ja digitaalsest huumorist, mida minu uurimistöös osalejad pereringis jagavad, samuti nende mõtteid selle kohta, kuidas ja miks nad huumorit peresuhtluses kasutavad. Huumorinäidete analüüs osutas, et perekonna humoorikas folkloor koosneb paljudest teemadest ja vormidest, kuid suulise folkloori populaarseimad žanrid on vestluslikud naljad ja humoorikad lood, mis põhinevad perede isiklikel kogemustel. Seega pole humoorikas folkloor perekondlikus suhtluses kunagi impersonaalne ja seda kohandatakse tavaliselt perekontekstiga. Perehuumori ja emotsioonide tugev seos muudab selle riskantseks ettevõtmiseks.
Ühelt poolt suudab huumor oskusliku kasutamise korral täita mitmesuguseid funktsioone, mitte ainult esinejaid ja nende publikut lõbustades, vaid aidates neil ka konfliktiga toime tulla, pakkudes neile alternatiivset viisi pereliikmete kritiseerimiseks ning grupisiseste ja -väliste piiride kinnitamiseks. Vernakulaarsed lood huumori kasutamisest peresuhtluses tunnistavad ja rõhutavad huumori kasutamise positiivseid külgi. Perehuumori heatahtlikuna tajumine  on tihedalt seotud ideaalse perekonna paradigmaga, sh pereliikmete eest hoolitsemise vajadusega. Teisest küljest võivad mõned huumori ilmingud olla seotud tõsise agressiooniga. Piir huumori ja agressiooni vahel on sageli hägune: huumori agressiivsuse või heatahtlikkuse tingib kontekst, milles seda kasutatakse.
Ehkki minu uuringutulemused põhinevad Valgevene perekondadelt saadud materjalil, on neil paralleele teiste kultuuridega ja need kajastavad suundumusi, mis on levinud maailma eri paigus. Seetõttu võib käesolevas doktoritöös käsitletud juhtumianalüüs olla mudeliks, mida saab edaspidi testida teistes sotsiaalkultuurilistes oludes.
Korraldaja:
Hille Roots
Toimumiskoht:
Videosilla vahendusel
URL:
https://dspace.ut.ee/handle/10062/68369