Antropoloog Joel Robbinsi avalik loeng "Taas kord kristlusest ja individualismist"

Etnoloogia osakonnal ja Kultuuriteooria tippkeskusel on hea meel teatada, et professor Joel Robbins, kes on üks juhtivaid religiooniantropolooge maailmas, peab Tartu Ülikoolis avaliku loengu kristluse ja individualismi seostest 9. mail (neljapäeval) kell 16.15–17.45 von Bocki maja (Ülikooli 16) auditooriumis 214. Loeng on inglise keeles.

Joel Robbins on California San Diego ülikooli professor ja hetkel Jane ja Aatos Erkko nimelise külalisprofessuuri hoidja Helsingi ülikoolis. Sügisest asub ta tööle Cambridge’i ülikooli sotsiaalantropoloogia osakonda Sigrid Rausingi nimelise professuuri hoidjana. 1990. aastate algul elas Joel Robbins üle kahe aasta Paapua Uus-Guinea mägismaal urapminite seas. Urapminid pöördusid 1970. aastate lõpus omal initsiatiivil karismaatilisse kristlusesse. See muutus tõi Robbinsi sõnul kaasa terve uue kultuurilise kompleksi ja hulganisti pingeid vana ja uue vahel. Oma monograafis „Patusteks saamine“ (2004) pakub Robbins välja laiemalt kasutatava mudeli kultuurimuutuste tõlgendamiseks. Robbins oli ka üks esimesi, kes tõi kristluse – pikka aega antropoloogide poolt välditud teema – antropoloogiliste arutelude keskmesse, pannes nii aluse kristluse antropoloogiale. Oma välitööde põhjal on Robbins avaldanud suure hulga artikleid religioonist, moraalist, väärtustest, tunnetusest ja keelest. Hetkel kirjutab ta raamatut headuse ja kannatuse käsitlemise väljakutsetest antropoloogias.

Oma loengus vaatleb Robbins kristluse ja individualismi seoste küsimust, mille üle ajaloolased ja sotsiaalteadlased on pikka aega arutanud. Nimelt naaseb ta teesi juurde, mille järgi kristlus on mänginud olulist rolli individualismi väljakujunemisel Läänes. Kui kümmekond aastat tagasi kristluse antropoloogia jõudsalt arenema hakkas, asusid mitmed antropoloogid uurima, mil viisil mittekristlaste pöördumine kristlusesse on muutnud individualismi elemendid pöördunute jaoks oluliseks. Hiljuti on aga osa antropolooge seadnud kahtluse alla väite, et kristliku konversiooni ja individualismi väljakujunemise vahel oleks selge seos. Kriitikud väidavad, et esiteks kristlus ei ole oma olemuselt individualistlik ning et teiseks kristlus loob samavõrd või rohkemgi uusi suhteid ega koonda tähelepanu üksnes indiviidile. Robbins esitab oma loengus ülevaate neist vaidlustest ning, lähtudes prantsuse antropoloogi Louis Dumont’ teooriast, pakub välja arusaama individualismist kui väärtusest. Robbins väidab, et väärtuse-keskne lähenemine võimaldab meil mõista suhete rolli kristlikes traditsioonides ilma, et me peaksime välja jätma individualismi komponendi. Ta arendab seda mõtet, tuues näiteid enda välitöödelt Melaneesiast ja teiste töödest Aafrikas ja Amazonases.