Kristel Kivari doktoritöö “Dowsing as a link between natural and supernatural. Folkloristic reflections on water veins, Earth radiation and dowsing practice" kaitsmine 10. juunil 2016

Reedel, 10. juunil kell 12.15 kaitseb Kristel Kivari TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituudis doktoritööd "Dowsing as a link between natural and supernatural. Folkloristic reflections on water veins, Earth radiation and dowsing practice" (Nõiavits loomuliku ja üleloomuliku vahel: veesooned ja maakiirgus folkloristika uurimisainena) folkloristika erialal. Toimumiskoht: TÜ senati saal.

Kristel Kivari juhendaja on TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk, oponendid dr James Kapalo (University College Cork) ja dr Mare Kalda (Eesti Kirjandusmuuseum).

Kokkuvõte:

Vitsa kasutamine on väga lai teema, mis hõlmab kaevude, majade ja eluruumide planeerimist; taimekasvu, looduslike vormide ning tervisega seotud küsimusi, nii praktilise elukorralduse, kultuurigeograafia kui laiema loodusliku ja kosmoloogilise korrastatuse üle mõtisklemist. Neid teemasid ühendab veendumus, et maas peituvad veesooned, geoloogilise aluspõhja iseärasused või looduses peituv tundmatu kiirgus või energia mõjutab elutegevust olulisel viisil, ent mida füüsika, inseneriteadus ja meditsiin märkide ja argumentidena arvesse ega tõsiselt ei võta.

Töös kasutatav materjal pärineb erinevatest allikatest. Oluline roll on nõiavitsa kasutamise ajalool kaevandustehnika arengu ja valgustusaegsete ideaalide leviku kontekstis. Töös kasutatud kaasaegne materjal põhineb intervjuudel ning maaenergiatega seotud ühiskondliku tegevuse jälgimisel ning selles osalemisel (Kirna mõis, Geopaatia selts).

Nii nagu 17.-18. sajandil Saksamaal ja Prantsusmaal avaldatud ülevaated ja raportid, kajastavad ka 20. sajandi alguses Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud viited kaevuotsijate tegevuse ja võtete kohta selle meetodi sotsiaalset vastuolulisust. Ajaloolised vaated kinnitavad eristuva vitsatraditsiooni olemasolu, selle analüüs näitab traditsiooni sõltuvust majanduslikest, poliitilistest ja eriti teaduspoliitilistest mõjudest.

Käesoleva töö raamistikuks on folkloristlik vaade, mis paigutab nähtuse rahvausundi valdkonda. Maaväljade ja -kiirguste uurimisega on seotud iseäralik diskursustevaheline konflikt, kus nii teaduse, religiooni, psüholoogia ja meditsiini meetodid ei tunnista kas tõendeid veenvaks või nähtusi uurimiskõlbulikuks, samas kui rahvapärane vaade seostab nähtust eelkõige tundmatu loodusliku jõuga, millega arvestamine hõlbustab elu hulgas praktilistes küsimustes. Energia kontseptsiooni lai kasutus ning tähenduste varieeruvus viitab sellele kui erinevate suhete tähistajale. Seega moodustub praktika ja kogemuse abil keskse mõtte ümber lugudest justkui gravitatsiooniväli, milles arutletakse loomuliku ja üleloomuliku maailma piiride, tervise, heaolutunde ja tasakaaluka eksistentsi üle. Arutelud on kontseptuaalselt avatud ja rahvapäraselt loovad ning väljendavad seisukohta, et me ei tunne kõiki looduses toimivaid jõude ja elu määratlev printsiip on peidetud või valesti tõlgendatud.

Väitekirja PDF-vormingus faili on võimalik alla laadida aadressilt http://dspace.ut.ee/handle/10062/51501