Marleen Metslaidi doktoritöö "Between the folk and scholarship: ethnological practice in Estonia in the 1920s and 1930s" kaitsmine 20. detsembril

20. detsembril 2016 kell 14.15 kaitseb Marleen Metslaid etnoloogia erialal doktoritööd "Between the folk and scholarship: ethnological practice in Estonia in the 1920s and 1930s".

Juhendajad: dotsent Ene Kõresaar ning professor Kristin Kuutma

Oponendid: dr Pertti Anttonen, Ida-Soome Ülikool ning professor Art Leete,  Tartu Ülikool

Lühikokkuvõte: Doktoritöö käsitleb Eesti etnoloogia ajalugu 1920. ja 1930. aastatel ja põhineb neljal aastail 2010–2016 avaldatud artiklil. Uurimuse keskmes on esimesed Eesti professionaalsed etnoloogid ja nende roll distsipliini arengus selle institutsionaalses, rahvuslikus ja rahvusvahelises kontekstis. Sarnaselt teiste Põhja- ja Ida-Euroopa riikidega kasvas Eesti etnoloogia välja 19. sajandi rahvuslikust romantismist ja kujunes teaduseks sõdadevahelisel ajal. 1920. aastatel Tartu Ülikoolis (TÜ) etnoloogiadotsendina ja Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktorina töötanud Ilmari Manninen (1894–1935) postuleeris eriala uurimisalana materiaalse talupojakultuuri ja lähenemisena ajaloolis-geograafilise meetodi. Sellist vaadet on hiljem peetud kitsapiiriliseks – rahvakultuuri nägemine ajatu ja ühtse nähtusena – ja iseloomulikuks kogu perioodi etnoloogiale. 1927. aastal Raadi mõisahoones avatud Eesti rahvakultuuri püsinäituse analüüs kinnitas nimetatud pildi olemasolu. Esimese uurijate põlvkonna esindajate Ferdinand Linnuse (1895–1942) ja Gustav Ränga (1902–1998) välitöömaterjalide analüüsist ilmnes aga tollase teadmusloome variatiivsus ja kontekstuaalsus, millest tingituna mõisteti rahvakultuuri mitmekesise ja muutliku nähtusena. Eesti etnoloogia kujunes 1920. ja 1930. aastatel rahvuslikuks ja regionaalseks distsipliiniks, mis jäi ühiskondlikest ja poliitilistest oludest tingituna oma olemuselt rakenduslikuks. Selles oli tähtis osa erialainimeste vähesusel ja distsipliini seotusel muuseumiga – kõik vaadeldud etnoloogid töötasid ERM-is. Noore teadusala ambitsioonid põrkusid tegelikkusega, kus üksikud uurijad olid tihedalt seotud muuseumi administratiivsete ja kutsetöödega, mistõttu teadustööle jäi loodetust vähem aega. Kõige ilmekamalt väljendus teaduse rakenduslikkuse aspekt 1930. aastate teisel poolel etnoloogide ja muuseumi osalemisega riiklikus propagandas. Selle näitena võib tuua Helmi Kurriku (1883–1960) koostatud käsiraamatu „Eesti rahvarõivad“ (1938), mille eesmärgiks oli „autentse“ rahvarõiva tutvustamine ja populariseerimine eestlaste seas ning rahvarõivaste kultuuripärandina kinnistamine. Distsipliini olemuslik rahvuslikkus ja regionaalsus tähendas samal ajal selle rahvusvahelisust. Tollased etnoloogid olid dialoogis kolleegidega teistest riikidest, kus kasutati samu uurimismeetodeid. 1939. aastal avati TÜ-s etnoloogia professuur, mille hõivas pikaaegne ERM-i töötaja G. Ränk. See on märgiline sündmus Eesti etnoloogia ajaloos, mis kinnitas distsipliini elujõulisust ja andis võimaluse uue põlvkonna uurijate pealekasvamiseks.