Teadustöö etnoloogias

07.04.2022
#teadus

Küsimusele “Mis on etnoloogia?” peavad etnoloogid tihti vastama, ometi pole see sugugi kerge, on ju tegu ühelt poolt üsna spetsiifilise, teiselt poolt aga võrratult laia erialaga – igas eluvaldkonnas on võimalik leida etnoloogiline perspektiiv. Püüdes sellele kõige üldsõnalisemat vastust anda, võib öelda, et etnoloogia hõlmab eelkõige kultuuri loomise ja taasloomise uurimist, kusjuures peatähelepanu on inimesel kultuuri looja ja selle kandjana. Etnoloog uurib ja mõtestab nii oma kui võõrast, ennast kui “teist”, kõikvõimalikke kultuurielemente, alates näiteks nõukogude mänguasjadest ja lõpetades neenetsite usueluga.

Etnoloogi amet on ühtaegu raske ja tänuväärne, sest esmapilgul eksootilise, võõra või “teise” tagant leitakse üles üldinimlik; oma kultuuri esmapilgul selge ja tuttava pealispinna alt leitakse terve uus maailm. Või nagu on öelnud üks Ameerika juhtivaid kultuuriantropolooge Clifford Geertz: “Antropoloogia on vaid näiliselt kommete, uskumuste või institutsioonide uurimine. Põhiolemuselt on tegu mõtteviiside uurimisega.”

Etnoloogide tähelepanu all on kõik maailma rahvad, suur hulk neist on tänapäeval ohustatud poliitiliselt, keeleliselt, kultuuriliselt ning eksistentsiaalselt. Me tahame midagi teada saada inimese kohta, keda peetakse kõigis osutatud valdkondades “teiseks”, võõraks, kes ei astu meiega ühte sammu “Esimeste” kindlas reas.

Huvi maailma mitmekesisuse vastu on ammune. Herodotos näiteks kirjeldab umbes paarikümmet Sküütiast põhja ja itta jäänud aladel elavat rahvast, kellest osa joob verd nagu vett, teised magavad kuus kuud aastas ja mõnedel on kitsejalad. Tihtipeale Herodotos küll täheldab, et ei usu temani jõudnud kuuldusi. Ent kuni 19. sajandini välja on autorid korranud Herodotose kirjeldusi koletislikest inimsööjatest, jättes kõrvale originaali allikakriitilised remargid. Stereotüüpsed arusaamad “teistest” on seega äärmiselt visad, need püsivad ühiskondlikel ning poliitilistel tasanditel väga mitmetel põhjustel.

Jäigad kuvandid toodavad küllaltki üleolevat ning julma käitumist kõige nõrgemate suhtes, kusjuures stereotüüpe luuaksegi tihti jõupositsioonilt, et õigustada tugevamate võidukäiku. Näiteks saab tšuktšist nõukogude aja- ja ilukirjanduses primitiivne anekdooditegelane 1930. aastatel, kui Tšukotka põliselanikke (kes tollal näiteks Šaljapini aariate kuulamisele eelistasid fokstrottide järgi tantsuvihtumist) hakatakse tähendusrikkalt võõrutama seni vaid kanadalaste ja ameeriklastega toimunud kauba- ning kultuurivahetusest.

Tänapäeval püüavad etnoloogid muidugi hoiduda vaid kaugusest kobavate, hajusalt moonutavate või ühemõtteliselt (väär)määratlevate diskursuste loomisest. Kuigi me ei tea, milline on see inimkultuuri tegelike seisundite ideaalne kimp, milliste järgi meie tõlgendused üritavad haarata. Rahvaid (mis tahes ühiste tunnustega inimrühmi) püütakse siiski jälgida võimalikult kultuurilähedaselt, inimlikult. Samas, üha intiimsemalt, empaatilisemalt kultuuri vaadates pilt paratamatult kõverdub. Kultuuri kuvandades normaalfookust leida polegi vist võimalik. Need pole ju ainult silmad, mis näevad.

Etnoloogid annavad maailma kultuuride dialoogi tõhustumise nimel endast kõik, aga pole teada, kas see, mis tehtud, on piisav. Kultuuride vastastikust mõistmist ei paista kuskilt. Ja teadmise rakendus ei tohiks olla “teiste” osavam allutamine (hoolimata ohtrast sellekohasest praktikast). Pealegi, iseenesest võiks sallida ju ka tundmatut. Kas või universaalse kultuurilise mitmekesisuse nimel. Aga ega vist saa ka rahvaste kultuuri uurijate rolli maailma asjade kulgemises üle hinnata.

Inimesed lihtsalt elavad (kui neid vähegi lubatakse), aga sellest polegi nii hõlbus aru saada, kuidas see tavaline elu käib. Samas pole ka teada, kui sügavale inimeste pähe on üldse etnoloogidel vaja tungida. Näiteks Lääne-Siberis elavad handid arvavad, et kogu aeg ei tohi tõtt rääkida. Arvata võib, et vaikiminegi on kultuur.

Etnoloogia ei ole kunagi olnud staatiline teadus. Alates selle sünnist 19. sajandil, kui nn tugitooliteadlased tegid teiste kirjelduste põhjal “metslaste” kohta järeldusi, on teadus elanud läbi mitmeid muutusi ja on tänase päevani olnud pidevas liikumises ja muutumises, areenilt lahkunud esialgne positivistlik lähenemine ja evolutsionistlikud järjestamiskatsed on läbi mitmete suundade ja vaheastmete järel asendunud relativistlikumate ja refleksiivsemate püüetega inimest mõista, iseküsimus muidugi, kas see üleüldse võimalik on. Loomulikult on ka Eestis rahvateadusest, valdavalt esemelist kultuuri uurivast etnograafiast saanud tänaseks vägagi tänapäevane distsipliin etnoloogia (või kultuuriantropoloogia) ja eesti etnoloogide ja antropoloogide dialoog rõõmustab meid loodetavasti jätkuvalt.

(Art Leete, Maarja Kaaristo, “Kirju kera”, Sirp 09.06.06)

Etnograafia õpetamine algas Tartu Ülikoolis juba 19. sajandi alguses – 1807. aastal luges professor G. F. Pöschmann ühe semestri ajaloolist etnograafiat. Eesti oma rahvateadus sündis märksa hiljem, koos rahvusliku liikumisega. Oma rahvuskultuuri üles ehitades täideti sakslastelt laenatud vormid eesti sisuga ning see võis tollastes oludes olla vaid talupoeglik. Siit ka rahvusliku liikumise tegelaste huvi eesti rahvakultuuri ja selle eripärade vastu, olid need ju peamiseks ressursiks teel iseseisvaks rahvuseks. Eelkõige Soome eeskujudest lähtudes hakati kohaliku talupojakultuuri elemente rahvusliku liikumise huvides kasutama, algatati ulatuslik suulise rahvapärimuse ja ainelise vanavara, eelkõige rahvakunsti, kogumine (eestvedajaks näiteks Jakob Hurt). Iseseisvaks aineks muutus etnograafia koos eestikeelse ülikooli asutamisega 1919. aastal, mil õppekavasse sai lisada ka rahvuslikud teadused, mida enne polnud võimalik õpetada: eesti keel ja sugulaskeeled, eesti ajalugu, arheoloogia, folkloristika, etnograafia jt.

Uurimistööle pani aluse 1922. aastal Eesti Rahva Muuseumi direktoriks saanud (ja 1924–1928 Tartu Ülikoolis etnograafiadotsendina töötanud) Soome rahvateadlane Ilmari Manninen. Senise kvantitatiivse kogumistöö asemel algatas Manninen ERM-is esemekollektsioonide plaanipärase täiendamise nii sisuliste kui paikkondlike lünkade likvideerimiseks. Peamiselt keskenduti küll ainelisele kultuurile, siiski puudutati ka vaimse kultuuri ja sotsiaalsfääriga seotud teemasid. Nõnda peeti lisaks muuseumisse kogutud esemete uurimisele oluliseks ka välitöid ja küsitluskavade koostamist, sest selgeks sai, et ainult tüpologiseerimisele keskenduv esemeuurimine end ei õigusta. Nii hakatigi ERM-is teatmematerjali koguma ja koostama etnograafilisi kirjeldusi. Manninen kirjutas 1923. aastal: “Ilma selleta [etnograafiliste kirjeldusteta] jääme kõige oma vanavaraga lõppude lõpuks kitsikusse. Meie muuseumide kogud ilma kirjeldusteta kõnelevad õige sõnaahtralt. [---] Ja meie vajame teateid ka niisuguste rahva kultuurisse puutuvate asjade kohta, mida muuseumis ei ole ja ei võigi olla”. Mannineni käe alla sai koolituse esimene põlvkond professionaalseid eesti etnolooge (Ferdinand Leinbock (Linnus), Gustav Ränk, Eerik Laid jt), kes jätkasid oma õpetaja tööd. 1939. aastal sai Gustav Ränk Tartu Ülikooli esimeseks etnograafiaprofessoriks.

1940. aastatel põgenesid paljud eesti tunnustatud rahvateadlased nõukogude okupatsiooni eest välismaale. Nõnda jagunes eesti etnograafia sõja järel kaheks: kogenud uurijad läänes, noored algajad (valdavalt professor Ränga õpilased) Eestis. Nagu kogu Eesti elus, kaasnesid 1944. aastal alanud uue Nõukogude okupatsiooniga suured muutused ka Eesti etnograafias. Uutes oludes tuli kohanduda nõukoguliku joonega. 1930. aastatel NSVL-is toimunud kultuurielu ideoloogilisest ühtlustamisest polnud pääsenud ka etnograafiateadus. “Kodanlikud” meetodid olid hukka mõistetud ning nende asemel kehtestatud marksistlik-leninistlik vaatlusviis, mille kõikumatuks põhialuseks Friedrich Engelsi “Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine” (1884), mis püsis teoreetilise “katekismuse” rollis 1960. aastateni. Kokkupuuted Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika uute kultuuriteooriatega jäid põgusateks. NSV Liidus otsustati käsitleda etnograafiat praktilise ajaloo abiteadusena, mille eesmärgiks oli “ajas ja ruumis spetsiifiliste inimühiskondade ja kultuurinähtuste ajalooline uurimine”. Eestis jätkati peamiselt kirjeldaval tasandil traditsioonilise talurahvakultuuri uurimist arheoloog Harri Moora eestvõtmisel, kes jätkas 1920.–1930. aastatel välja kujunenud ajaloolis-geograafilist uurimissuunda, lisades sellele mõningaid marksistlikke jooni. Marksismi rakendamine tegelikus etnograafilises uurimistöös ka suuresti illusoorne, piirdudes enamasti sissejuhatavate deklaratsioonidega, samuti tegi kirjeldav lähenemine võimalikuks üpris objektiivse lähenemise uuritavale teemale. Moora lähimaks abiliseks sai G. Ränga õpilane Ants Viires, kes kaitses 1955. aastal Tartu ülikoolis esimese nõukogudeaegse etnograafiaalase kandidaaditöö. Teoreetilises plaanis muutusid oluliseks mõisted nagu ‘etniline ajalugu’, ‘etnos’, ‘etnogenees’, ‘majanduslik-kultuurilised tüübid’ ja ‘ajaloolis-etnograafilised valdkonnad’. Kuna “vana” uurimist käsitleti justkui omalaadset vastupanu valitsevale ühiskonnakorraldusele, jäi ka Nõukogude Eesti etnograafide pärusmaaks ja “etnograafiliseks olevikuks” valdavalt 19. sajandi teine pool ja 20. sajandi algus, eeskätt materiaalne kultuur. Peamisteks uurimisteemadeks olid taluehitised, rahvapärane käsitöö, liiklus- ja veovahendid, toidukultuur, rahvarõivad, rahvakunst.

Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal lõi tingimused uueks arenguks ka rahvakultuuri uurimisel. Euroopa teadusruumis toimunud muutusi järgides võeti teadusala nimetusena etnograafia asemel kasutusele kultuuri süvaanalüüsi eeldav teadusnimetus etnoloogia. 1992–1994 tegutses erakorralise etnoloogiaprofessorina Arved Luts, 1994. aastal avati Tartu ülikoolis iseseisev etnoloogia õppetool, mille professoriks valiti Elle Vunder, samal aastal sai Eesti Rahva Muuseum endale näitusemaja, kus avati suurem püsinäitus “Eesti. Maa, rahvas, kultuur”. 2004. aastal valiti Tartu ülikooli etnoloogiaprofessoriks Art Leete, 2007. aastal moodustati TÜ filosoofiateaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudi koosseisus etnoloogia osakond. Tegeldakse peamiselt kahe suurema uurimisvaldkonnaga, milleks on eesti etnoloogia ning soome-ugri ja arktilised kultuurid. Eesti etnoloogia uurib eesti argikultuuri ajaloolisi ja tänapäevaseid protsesse, Eestis elavate rahvaste rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti ning ajalookogemust elulugudes. Soome-ugri ja arktiliste kultuuride uurimine keskendub põhjarahvaste identiteedile, maailmavaatele ja rituaalidele, elulaadide ja majandussüsteemide seostele ning kultuurimuutustele.

Tartu Ülikooli peahoone

Arturs Pokšans kaitseb doktoritööd „Üleskasvatus nappuse tingimustes: Vägivalla ja ebavõrdsuse taastootmine Läti institutsionaalses hariduses“

peahoone_suvel_otsevaade.jpg

Rebeka Põldsam kaitseb doktoritööd „„Kas ikka veel oleme ebanormaalsed?!“ Uurimus Eesti normivälise soolisuse ja seksuaalsuse kohta käivate diskursuste ajaloost“

UB

Alustav Mongoolia uuringute blogi ootab kaastöid