Y-põlvkonna noor võib eelistada elada välismaal Eesti väärtusruumi tõttu

Ehkki välismaale kolinud noori võib Eestisse naasmast takistada majanduslik olukord, heidutavad neid ka idaeuroopalikuna tajutavad väärtused, kirjutavad Tartu Ülikooli teadlased. Samas peab enamik piiri taha kolinud noori oluliseks määratleda end endiselt eestlasena, kirjutab etnoloogia teadur Terje Toomistu Novaatoris.

Niinimetatud Y-põlvkond sai täiskasvanuks peale seda, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Tartu Ülikooli etnoloogia teaduri Terje Toomistu sõnul on selle põlvkonna jaoks uus normaalsus, et mõneks ajaks minnaksegi välismaale õppima või tööle. „Seejuures on huvitav, et enese eestlasena määratlemine on välismaal elavate noorte hulgas jätkuvalt väga oluline. Üle 80 protsendi välismaal elavatest noortest peab seda oluliseks, ületades olulisuse poolest kõiki teisi küsitluses välja pakutud kuuluvuskategooriad,” toob ta välja.

Viimastel aastatel uuriski Toomistu koos Tartu Ülikooli kolleegidega Y-põlvkonna rännet. „Mind huvitas uurijana just see, mis mõjutab otsust, kas jääda välisriiki või tulla tagasi Eestisse,” meenutab ta.

Veebiküsitlust ja intervjuusid hõlmanud uuring osutas, et noored lahkuvad eeskätt soovist maailma näha: ühe põhjusena nimetas seda 90 protsenti vastajatest. Üle kolmandiku vastajatest otsis välismaalt paremaid elutingimusi ja palka. Umbes sama paljusid viisid piiri taha eraelulised põhjused.

„Kes olid juba tagasi tulnud, mainisid enim põhjusena soovi tulla tagasi oma kodumaale,” sõnab Toomistu. Siiski pole siin selge, kas soovi taga on tugeva rahvusliku kuuluvuse tunded või lihtsalt soov naasta tuttavasse keskkonda. „Ilmselt on see paljude inimeste jaoks kombinatsioon erinevatest teguritest,” arutleb teadur.

Laulupidu vs. kadedus

Eestile mõeldes valdavad välismaal elavaid noori Terje Toomistu sõnul vastuolulised tunded. Uurijad nimetasid seda aftektiivseks vastuoluks. „Ühelt poolt tajutakse uhkust, igatsust ja sooja kodutunnet. Neil on sageli romantiseeritud kujutluspildid oma vanavanemate kodust, Eesti metsast, soost ja laulupidudest. Samaaegselt aga kogetakse ka teist laadi tunded, nagu häbi, võõrandumine või pettumus,” kõrvutab ta.

Uuritud noored tunnistasid küsitluses ja intervjuudes, et pettumust, häbi, vahel isegi viha tekitavad teatud jooned Eesti väärtusruumis, millele Toomistu sõnul viidati mõnikord kui „Ida-Euroopa mentaliteedile”.

„Uuritavad kirjeldasid sellena näiteks suhtumist vähemustesse: rahvusvähemustesse, välismaalastesse või seksuaalvähemustesse. Mainiti seksistlikke ja patriarhaalseid hoiakuid, ebaviisakaid või pahuraid inimesi ühistranspordis, aga ka näiteks mentaliteeti, et üksteisele head ei soovita – kadedust, kui kellelgi teisel läheb hästi,” loetleb ta.

„Näiteks üks intervjueeritav ütles otsesõnu, et „ma tuleksin tagasi Eestisse laulupidude, oma perekonna, keele ja kultuuri pärast, aga ma ei tuleks tagasi ühiskonna pärast”. Kui küsisin, mis täpsemalt ühiskonnas teda häirib, märkis ta oma vastuses „Ida-Euroopa mentaliteeti”,” kirjeldab teadur. Niisiis mõjutab osalt meedia kaudu avanev pilt Eesti ühiskonnast ka välismaal elavate noorte tagasipöördumise kaalutlusi.

Selliste Eestiga seonduvate vastuoluliste tunnete olemasolus peegeldub globaalne hierarhia, mille taustal uuritavad noored üles kasvasid: kõike läänelikku peetakse normaalseks, idaeuroopalikku aga häbenetakse, sest see seostub nõukogude ajaga.

„Alustame üht artiklit näitega, kus inimene püüab oma Inglismaa kolleegidele kirjeldada, kus Eesti asub. Kujuteldaval maakaardil jätab ta teadlikult välja Venemaa, küll aga rõhutab Soome ja Rootsi lähedust,” piltlikustab Toomistu. Selles väljendub tema sõnul soov lähendada oma päritolu Põhjamaadele ja kaugendada seda muust Ida-Euroopast. Nii võis Eesti migrant solvuda, kui keegi pidas teda eksikombel näiteks poolakaks.

Siiski täheldasid uurijad erinevate väärtustega inimeste vahel erinevusi, kuidas end laiemate regionaalsete kategooriatega seostati. „Inimesed, kellel oli rohkem instrumentaalseid väärtusi ja kes töötasid näiteks ärivaldkonnas, pidasid end meelsamini lääneeurooplasteks,” osutab teadur. Idaeurooplaseks olemist väärtustasid rohkem sotsiaalsete väärtustega inimesed.

Rändepoliitika ei hõlju vaakumis

Terje Toomistu sõnul on noorte ränne voolav: nad võivad naasta ja siis jälle minna või käia Eestis tihti külas. Mõnel inimesel võibki olla paralleelselt mitu kodu. „Huvitaval kombel ilmnes, et suur seoste arv Eestiga tingimata ei ole mõjutanud tegelikku tagasipöördumist. Küll aga on seosed olulised, et inimesel säiliks visioon võimalikust tagasipöördumisest kunagi tulevikus,” märgib teadur.

Uuringust selgus, et lahkumise algsed põhjused mängivad Eestisse tagasi pöördumise juures olulist rolli. „Tuli välja, et majanduslikel ajenditel lahkunud naasevad palju väiksema tõenäosusega tagasi võrreldes nendega, kes läksid professionaalsetel kaalutlustel või soovist näha maailma. Nii on jätkuvalt välismaal olevate noorte jaoks peamine tagasipöördumist takistav tegur hirm majandusliku hakkamasaamise ees. Peljatakse, et Eestisse tagasi tulles ei ole palk või elutingimused piisavalt head,” sedastab Toomistu.

Uuringu üks sõnumeid ongi tema sõnul, et diasporaapoliitika ei saa keskenduda ainult rändeküsimusele. „Migratsioonipoliitika tuleb tuua osaks laiemast Eestis ellu viidavast poliitikast,” osutab ta. Liiatigi on Euroopa Liidus tööjõu liikumine vaba ja igal inimesel võimalus ise oma elukoha üle otsustada.

„Kui me tahame, et Eestis oleks päriselt inimesi, kes loovad siin väärtust, tuleb muuta siinsed elutingimused piisavalt atraktiivseks – et inimene tuleks endaga toime, tal oleks kultuuriliselt huvitav ja ühiskondlik väärtusruum oleks selline, mida oma kodukandilt 21. sajandi kolmandal kümnendil võiks eeldada,” tõdeb Toomistu.

Terje Toomistu ja kolleegid kirjutavad oma uuringutest ajakirjades Migration Studies ja Journal of Baltic Studies.