Humanitaarteaduste aastakonverentsil vedas UNESCO õppetool eest pärandihumanitaaria paneeli
Aprilli alguses peeti Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents, kus UNESCO õppetool korraldas paneeli „Pärandihumanitaaria võimalused – tulevikupärand ning mineviku ja oleviku (rakenduslik) vahekord“.
Konverentsi katusteema oli „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul“. UNESCO õppetooli juhataja Kristin Kuutma modereeritud paneelis käsitleti mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid kultuuripärandi valdkonnas, tulevikupärandi kujutelmi ning pärandi rakenduslikku potentsiaali.
Kristin Kuutma selgitab:
„Pärand on üks kategooriaid, mis kujundab tänapäeva ühiskonda ja tähistab käimasolevaid pöördeid. Kutsusime selle paneeli kokku, et mõtestada küsimust, millised võrdsuse või ebavõrdsuse, kaasamise ja kõrvalejäetuse jõujooned pärandivaldkonnas välja joonistuvad. Kas tulevikupärandi käsitus avab või sulgeb tee ebavõrdsuse vähendamise poole?“
Paneelis osales ka UNESCO õppetooli hea koostööpartner Ave Matsin Viljandi kultuuriakadeemiast, kus sarnaste teemadega tegeletakse ennekõike kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppes.
|
Image
Kristin Kuutma ja Ave Matsin.
|
Image
Konverentsi tervitab teaduste akadeemia president Tarmo Soomre. |
Paneelis peeti kolm ettekannet:
Elo-Hanna Seljamaa, vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool, Tartu Ülikool
Ettekanne tõukub tähelepanekust, et Eestis elavad rahvusvähemused on jäänud pärandi mõistest seni pigem puutumata. Rahvusvähemusi seostatakse kultuurilise mitmekesisuse, lõimumise ja lõimimisega ning riik toetab rahvuskultuuridele pühendatud ühingute ja pühapäevakoolide tegevust, kuid pärandi kategooriale seejuures pigem ei viidata. Eesti Rahvakultuuri Keskuse hallatavas vaimse kultuuripärandi nimistus on rahvusvähemused alaesindatud, et mitte öelda esindamata. Arutlen ettekandes põhjuste üle, miks siinsetest rahvusvähemustest ja nende tegemistest ei mõelda pärandi kategooria kaudu ning mida see vähemustele ja Eestile annaks ja mida neilt võtaks, kui seda tehtaks. Kuigi vähemuste kõrvalejäämisel on omad olmelised põhjused, huvitab mind rohkem Eesti mitmesuse kujutlemise võimalikkus ja võimatus. Lähtun etnograafilistest välitöödest, mida olen rahvusvähemuste ja Eesti kultuurilise mitmekesisusega haakuvatel teemadel juba rohkem kui kümne aasta jooksul teinud.
Merle Talvik, Taimi Tulva, Kristi Puusepp, Ülle Ernits, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja Tallinna Ülikool
1930. aastatel seisid Eesti tervishoiu ees väljakutsed, nagu nakkushaigused, alkoholism, prostitutsioon ja laste suremus. Külades tegutsesid arstihariduseta ravitsejad. Populaarsust kogus Lääne-Euroopa glamuurne elustiil ja pereajakirjad muutusid laialt levinuks. Pereajakirjad kujutasid endast olulist platvormi terviseteemade käsitlemiseks, olles nii informatiivsed kui ka harivad. Neid nõuandeid mõtestatakse kultuurilistest, sotsiaalsetest ja meditsiinilistest muutustest lähtuvalt. Uuringu eesmärk on analüüsida Eesti Vabariigi ajal (1930-1940) pereajakirjades ilmunud nõustamispärandit tervisehumanitaaria aspektist. Analüüsiti 420 ajakirjanumbri tekste, fotosid ja illustratsioone sisuanalüüsi meetodil. Ajakirjade nõuanded aitasid terviseprobleemide lahendamisel, mõistmisel ja ennetamisel. Nõu anti erinevates valdkondades nii kirjalikus kui visuaalses vormis: haiguste ennetamine ja ravi, esmaabi, naiste ja laste tervis, vaimne tervis, rahvameditsiin, karskus, tervislik toitumine jm.
Ave Matsin, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia
Eesti traditsioonilist käsitööd on enamasti valmistatud kohalikest loodusmaterjalidest. Nende mitmekesine kasutus ja omaduste põhjalik tundmine peegeldub ka rahvapärases tarbevaras ja selle valmistamistehnikate kohta kogutud teabes. Seistes tänasel päeval silmitsi kliimakriisi ja pidevalt kasvavate tarbimismahtudega, on oluline kohalikke taastuvaid loodusmaterjale võimalikult targalt kasutada ja väärindada. Ettekanne arutleb selle üle kas ja milliseid eeskujusid leiame selleks rahvapärases käsitöönduses kasutatud taimsete ja loomsete materjalide näitel.
Kristin Kuutma, vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool, Tartu Ülikool
Paneeli ettekannete reflekteeriv kokkuvõte ja esiletõstetud probleemide edasiarendus teemavaldkonna kriitilise eritluse võtmes. Argumenteeriv ja tõlgendav kommentaar fokusseerimaks meie humanitaarias praktiseeritava pärandistamise vaatevälja ja võimalikke vajakajäämisi.
Vaata ka vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli kodulehte ja Facebooki lehte.
