Tartu Nefa Rühma sügiskoolist kirjutab etnoloogiamagistrand Hildegard Reimann
Tartu Nefa Rühma sügiskool – see on midagi, mis toob mõtteisse kuldse sügispäikese, kastemärjad õunad ja tohutu tänutunde kõige vastu. Nefa Rühma liikmena osalesin sel üritusel juba neljandat aastat ja lõin ka sel aastal korralduses kaasa. Nefa sügiskool toob kokku etnoloogia-, folkloristika- ja antropoloogiatudengid, vilistlased, välistudengid ning huvilised teistelt erialadelt. Alati on kohal ka Nefa sõprusorganisatsiooni Eesti Antropoloogia ühenduse esindajad.
Sügiskooli põhiprogrammi moodustasid tudengite ettekanded. Paide jalgratturid, kaubikukunst, Sillamäe elu ja olu, Kirde-India rituaalid, lauldud eeposed... Uurimishuvide mitmekesisus on alati hämmastav. Võrdväärse tähtsusega oli õhtune saun ja keskustelu oma eriala inimestega. Istuda hilisõhtul köögilaua taga ning arutada erialaste kontseptsioonide tagamaid, planeerida organisatsioonide ühisüritusi ja fantaseerida tulevikust on alati etem, kui Zoomi teel asju ajada.
Korraldajana tean, et programmis tuli ette muudatusi, tuli lahendada ootamatuid olukordi. Ent nagu alati, lahkusime ka sel korral sügiskoolist soe tunne südames ja lahkumiskringel salvrätikusse pakituna jopetaskus.
Tartu Nefa Rühma V sügiskool leidis aset 18.-19. septembril meie õppejõu maakodus Peipsiääre vallas.