Autor:
Pexels.com

Teadlased: lõimumist kiirendab igapäevane kannatlikkus

Uussisserändajate edukalt ühiskonda lõimimiseks tasub olla nendega eesti keeles suheldes kannatlik ja kohe ei tasu liiga palju oodata ka neil Eesti inimestelt, kes pikkade aastate järel koduriiki tagasi pöörduvad, leiavad Tartu Ülikooli folkloristid. Loe lähemalt Novaatorist.

Oma hiljutises projektis uurisid rahvaluuleuurijad eesotsas Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Elo-Hanna Seljamaaga, mis aitab inimestel tunda, et nad Eestisse kuuluvad. Seda isegi juhul, kui nad pole ise Eestist pärit, elavad välismaal või jagavad oma elu mitme riigi vahel. „Viimastel aastakümnetel on meie elanikkond muutunud Eestis veel mitmekesisemaks. Sellest tulenevalt on järjest keerulisem öelda, kes on meie ja kes on nemad. Seda me oma projektis uurisimegi – kuidas neid piire tõmmatakse,“ selgitas Seljamaa saates „Tähelepanu! Tegemist on teadusega“.

Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova tõi välja, et ühe takistusena pärsib sisserändajate lõimumist kohalike ökonoomsus. Keeleoskuse parandamise eeldus on pidev praktika, kuid eestlased lähevad keelekomistusi märgates kiiresti üle võõrkeeltele. „Kõik rääkisid palju meelsamini vene või inglise keeles, kus oli nende tase palju kõrgem kui mul eesti keeles. Kõik ei sõltu mitte ainult inimestest, kes siia tulevad, vaid ka neist, kes neid vastu võtavad – kas vestluspartner on valmis vigadeks, selleks, et oodata, kui inimene aeglaselt räägib jne. See on hästi väike asi,“ nentis Astapova.

Üks teine takistav tegur on eesti keelt ümbritsev oreool ja mütoloogia. „Näiteks on huvitav mõte, kuidas eesti keel on kõige raskem keel maailmas. Iga keeleteadlane ütleb, et sellist asja tegelikult ei ole. Kõik on suhteline, aga see müüt mõjub tegelikult demotiveerivalt. Inimene ütlebki seetõttu, et ei hakka nii rasket keelt õppima,“ arutles kaasprofessor.

Tartu Ülikooli folkloristika teadur Pihla Maria Siim uuris projekti raames eestlasi, kes on välismaal elanud ja plaanivad tulla Eestisse tagasi või on juba siia tulnud. Tagasipöördujate põhjused on sageli seotud perega – neil on vaja hoolitseda oma vanade vanemate eest või soovivad panna nad oma lapse just Eestis esimesse klassi. "Paljud on ka öelnud, et tahavad Eestisse tulla oma juuri otsima või otsivad stabiilsust. Nad võivad olla väsinud ka sellest, et neid võetakse kogu aeg välismaalastena,“ loetles Siim.

Eestisse jõudes tunnevad nad Siimu sõnul aga ikka ja jälle ebamugavustunnet. Kaasmaalased peavad loomulikuks, et kuna tegu on eesti keelt rääkivate eesti kodanikega, peaksid siinse eluga loomupäraselt kohe toime tulema.

„Tihti nad vajaksid selles osas aga tegelikult abi. Nad on ise selgitanud, kuidas nende seisneb strateegia pigem selles, et nad tulevad Eestisse justkui uude huvitavasse riiki ja tunnevad ise kokkukuuluvust teiste siin elavate välismaalastega,“ selgitas teadur. Paljud on enda sõnul hakanud teistmoodi suhtuma ka siin elavatese venelastesse või ukrainlastesse.

„Meie uurimistulemused aitavad näha Eestit uutest vaatepunktidest. Mis on väga lihtne, aga oluline, on see, et need projektitulemused näitavad, kuidas kõik, kes siin Eestis elavad, osalevad lõimumisprotsessis iga päev ja kuidas selle tulemus sõltub meist kõigist,“ sõnas Elo-Hanna Seljamaa.

Koosolekul osalenud ülikooli ajaloolises raamatukogus.

UNESCO õppetooli uus Euroopa Horisondi projekt sai alguse näitusega

Rahvusvaheline Ulmeuuringute Ühingu suur aastakonverents 07.-11.05.2024

Tartu Ülikoolis toimub Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu suur aastakonverents

Pixabay: books

Etnoloogia kaasprofessor Laur Vallikivil ilmus monograafia: "Sõnad ja vaikus"