Teaduse ja kunsti sünergia

Dokumentaalfilmi "Kaks tundi õnneni" valmimisest

"Kaks tundi õnneni" on Moonika Siimetsa uus dokumentaalfilm Soomes elavatest ja töötavatest eestlastest. Kaamerasilma kaudu avaneb vaade põhjanaabrite kodumaale, kus hargmaised eestlased püüavad hoolimata raskustest oma elu rajada ka siis, kui süda tuksub igatsevalt kodumaa järele. Kuid haarav pole ainult kinolinal nähtav dokumentaal lugu, vaid ka selle alged, mis toovad teaduse inimeste keskele.

Teadustööd või uurimisprojekti ette valmistades ei ole esimene küsimus, kui nähtavaks see saab, pigem on tuum väärtuste ja teadmiste loomises, mis võimaldab konkreetseid nähtusi või olukordi selgitada ja analüüsida. Teadus on abiks mõtestatud maailmapildi loomisel ning seda ka alljärgnev kinnitab.

Filmi juured viivad rahvusvaheline uurimisprojektini "Liikuv ebavõrdsus: hargmaised pered Eestis ja Soomes", mis sai alguse tänu Kone sihtasutuse 2015. aasta toetusvoorule, kus julgustati vaatlema ebavõrdsust teadlaste, kunstnike ja ajakirjanike vaatevinklist. Projekt põhines seega algusest peale ideel, et erineva taustaga inimesed teevad koostööd n-ö võrdväärsete partneritena näitamaks mitme nurga alt (teadusartiklid, film, koomiksid, seinamaalingud) Soomes elavate või kahe maa vahel pendeldavate eestlaste elu. Projekti raames töötasid koos uurijad Pihla Siim ja Keiu Telve Tartu Ülikoolist ning Laura Assmuth Ida-Soome Ülikoolist (projekti vastutav täitja); koomiksikunstnik Martin Rattas; ajakirjanik Kaja Kunnas; ning filmimeeskond Moonika Siimets, Kadri Pahla ja Riina Sildos (Amrion).

Seda tüüpi koostööformaat oli kõikide projekti liikmete jaoks uus, ning sellega kaasnesid pidevad otsingud leidmaks kõige paremad koos tegutsemise viisid. Ühtlasi tähendas see kõikide osalejate jaoks valmidust katsetada mitte harjumuspäraseid tegutsemisviise, astuda välja tavapärastest teaduse/kunsti raamidest. Näiteks toimus projekti avaüritus Tartu Tasku kaubanduskeskuses, kus tutvustati projekti ning otsiti intervjueeritavaid. Samuti valminud koomiks, näitus ja film põhinevad mingil määral uurijate tehtud etnograafilistel välitöödel ning ühistel arutelude, mis on aidanud omalt poolt kaardistada nähtust ning selle mitmekülgsust.

Ühise eesmärgina on olnud teha nähtamatu nähtavaks, seada kahtluse alla väljakujunenud stereotüüpseid arusaamu ning pöörata tähelepanu hargmaisuse subjektiivsetele ja emotsionaalsetele aspektidele. Projekti põhitaladeks on sensitiivne lähenemine ja innovatiivsed uurimusmeetodid – sh lastega joonistamine, jututamine. Eesmärgiks on olnud jõuda ka nende kogemusteni, mida on raske sõnadesse panna ning jõuda nende tulemustega inimesteni ka emotsionaalselt tasandil. Läbi erinevate kunstivormide on õnnestunud tuua teadus(keel) lähemale inimestele ning muuta see lihtsamini mõistetavaks. Ränne, pendeldamine ei ole teemadena võõrad, aga filmi kaudu on võimalik jõuda teistlaadi mõistmiseni, emotsioonideni, lausa kehalisel tasandil. Ühtlasi aitab film näidata, et teadus polegi tegelikult kuigi kaugel meie igapäevaelust ning kogemustest.

Moonika Siimetsa dokumentaalfilm "2 tundi õnneni" esilinastus DocPoint Tallinna avafilmina. Alates 4. veebruarist saab filmi näha kinodes üle Eesti.

Filmi treiler: https://www.youtube.com/watch?v=DMir0wpD0hE

Uurimisprojekti kodulehega tutvu SIIN.

Rohkem filmi tegemisest saab lugeda režissöör Moonika Siimetsa intervjuudest ERRis ja Sirbis.