Hakkad kirjutama lõputööd? Loe instituudi vaimse tervise nõustaja Reet Lõpu soovitusi

Lõputöö kirjutamine on kõrghariduse saamise juures paratamatu ja mitte alati tore osa. Muret võivad tekitada sobiv teema, suhtlus juhendajaga, parimate allikate leidmine või näiteks kõige lõpus ähvardav ja möödapääsmatu kaitsmine. Enne kaitsmist, aga pärast teemavalikut on siiski kõige olulisem kirjutamine ise, mis võib nii mõnelegi olla parajaks katsumuseks.

On hästi, kui tudengi isiksus ja tööharjumused võimaldavad igal sobival hetkel kirjutamise käsile võtta ja lihtsalt kirjutada. Õnnetuseks tundub paljudele, et lõputöö on midagi üüratu suurt, millega tegelemine peaks olema kuidagi eriline – ja kuskohast võtta järjest nii palju aega, et see kõik korraga valmis saada?

Ehkki on lõbus öelda, et aja asemel vajame tähtaegu, sobib see hästi pisikeste ülesannete puhul, mille saabki ühe õhtuga valmis. Lõputööle võiks läheneda pigem nii, nagu hakkaksime sööma elevanti – ikka üks amps korraga. Ampsudeks võivad olla vajalike andmete kogumine, kirjanduse hankimine ja lugemine, andmete töötlemine, peatükkide kokkukirjutamine – kõik vastavalt töö olemusele. Esimesed ampsud ehk juhendaja ja teema valimine on ju juba tehtud ja kõik tulid sellest eluga välja. Pealegi, kirjutatud on ennegi, saadud tagasisidet, sellest õpitud…

Nagu muudegi pingelisemate õppeperioodide ajal ei tohi enesehoolt ära unustada ka lõputööd kirjutades. Kirjutamise jaotamine väiksemateks ampsudeks pikemale perioodile võimaldab leida aega hobitegevusteks, sõpradega suhtlemiseks ja mitte-midagi-tegemiseks ehk teadlikuks logelemiseks. Eriti viimase puhul võib tabada süütunne, miks ma praegu ei õpi/kirjuta – aga kui päevaks või tunniks planeeritud tööosa on tehtud, on logelemise ja puhkuse õigus auga välja teenitud. Samuti ei tohi ära unustada eluspüsimiseks hädavajalikke tegevusi nagu söömine, magamine ja liikumine.

Lõputöö puhul on kasulik iseendale määrata esmane valmissaamine viimasest esitamistähtajast tükk aega varasemaks, kui see vähegi teostatav tundub – ikka võib midagi vahele tulla ja küll on hea omaette tõdeda, et tänase kirjutamisplaani untsuminek ei ole katastroof, sest on veel nädala või isegi mitme jagu varuaega.

Et salvestama peaks sageli, korduvalt ja mitmesse kohta, on ilmselt kõigile tänapäeva tudengitele selge. Sama peaks proovima teha allikatega – veebipõhistel artiklitel on omadus äkitse ära kustuda, paberkandjad jällegi võivad olla kättesaamatul viisil kellegi käes, hävida vms. Murphy seaduse kohaselt jääb teadustööks vajalik teatrietendus ära just viimasel hetkel, nii et ka analüüsitavad etendused võiks ära vaadata pigem varem kui hiljem.

Võiks loota, et lõputööni jõudnud tudengil on juba selge, mida veel meeles pidada, aga igaks juhuks ütlen, et olulised on keskendumiseks sobiv koht, aeg, meeleolu ja keskkond – mõnele sobib kirjutada ainult kõhuli põrandal, mõni vajab õppimiseks absoluutset vaikust ja mõni suurt tassi kohvi. Viimast ei tohi kindlasti sülearvutisse ümber ajada!

Otsese kirjutamise ajaline hajutamine aitab loota ka inspiratsioonile. Kui kirjutamiseks on planeeritud piisavalt aega, võib mõnel eriti hallil päeval asja rahulikult võtta, sest on lootus laupäevaõhtusele ootamatule heale ideele – see aga tuleks kuhugi üles kirjutada, kui kohe pole aega pikemalt tegeleda.

Juhendajaga suhtlemine on iga lõputöö oluline osa. Pühendunumad ja kogenumad juhendajad kutsuvad oma tudengeid ise mingite ajavahemike järel tehtud tööd ette näitama. Lõpuks on juhendaja ise kogu teadustöö kirjutamise protsessi arvatavasti mitmel korral läbi teinud ja teab, millele tähelepanu pöörata, et kaitsmine võimalikult kenasti läheks. Küll aga ei taha ükski juhendaja tegeleda ärakadujaga, kes vahetult enne esitamistähtaega kortsus paberite pilves kohale ilmub – juhendajad teevad lisaks õpetamisele tavaliselt ka igasuguseid muid asju ja nemadki vajavad tasakaalu töö ja eraelu vahel. Seda peab austama ka lõputööd kirjutav tudeng.

Kui tõepoolest peaks juhtuma nii, et kuidagi ei suuda kirjutada ja tähtaeg läheneb hirmutava kiirusega, on aeg otsida abi. Mõnikord võib kõrvaltvaataja paremini taibata, milles on probleem – ja mõnikord võib ollagi tarvis võtta aeg maha, tegeleda hoopis millegi muuga ja rahulikuma meelega lõputöö juurde tagasi pöörduda. Tõsi, see võib olla keeruline ja ebameeldiv, eriti kui pereliikmed on lõpetamise kuupäeva juba suurelt kalendrisse märkinud… aga õigel ajal probleemi märkamine ja sellega tegelemine on elu lõikes palju kasulikum kui kiirustades enese katkitegemine. Sa ei ole halvem inimene, kui sinu lõpetamine mingil tõsisel põhjusel edasi lükkub. Ausalt. Oma eluplaanid ja ajakavad oled sa teinud ju ise, järelikult on sul õigus neid ka muuta. Kui sa aga õigel ajal oma kirjutamisblokki märkad, saad tõenäoliselt ikkagi kõik õigeks ajaks valmis.

Kultuuriteaduste instituudis pakub üliõpilastele tuge vaimse tervise nõustaja Reet Lõpp.