Tehisintellekti rollist kultuuriteaduste õpetamisel ja õppimisel

12.märtsil toimus kultuuriteaduste instituudis õppejõudude arutelu tehisintellekti (TI) kasutamisest humanitaarteaduste õpetamisel. Kohtumisel jagati kogemusi, tõstatati murekohti ning sõnastati ootused ülikoolile seoses TI teadliku ja eetilise kasutamisega õppetöös. Päev hiljem tulid täiendused TI rakenduste kasutamise kohta ka instituudi tudengiesindajatelt.

Üks keskseid küsimusi oli TI mõju kirjutamisoskusele ja akadeemilisele eetikale. Õppejõud väljendasid muret, et tehisintellekti abil loodud tekstid kipuvad olema impersonaalsed ja pinnapealsed, mis võib mõjutada tudengite kirjutamisharjumusi ja isikupärase akadeemilise stiili kujunemist. Samuti tõstatati küsimus, kuidas eristada tudengi enda mõtteid TI loodud sisust ning kuidas hinnata töid, mille puhul TI rakendusi on kasutatud, kuid mitte viitatud.

Mitmed õppejõud leidsid, et esseede ja kirjalike tööde hindamist tuleks ümber mõtestada, et keskenduda enam protsessile, mitte ainult lõpptulemusele. Arutelus leiti, et TI võib olla kasulik tööriist, kuid ei asenda analüütilist ja loovat mõtlemist, mis on humanitaarteaduste õpetamise keskmes. Tudengid tõid välja, et nad kasutavad TI rakendusi eeskätt mõistete selgitamiseks, allikate leidmiseks, tõlkimiseks ning kirjalike tööde struktuuri loomiseks. Kogu kirjaliku töö loomiseks TI rakendused ei sobi, kuna saadud tulemused ei ole kuigi sisukad ega huvitavad.

Leiti, et TI kasutamine ei pruugi alati toetada humanitaarteaduste põhieesmärke, nagu iseseisev ja kriitiline mõtlemine. Mitmed õppejõud väljendasid seisukohta, et humanitaarhariduse keskmes peaks olema argumenteerimis- ja analüüsioskuste arendamine, mitte lihtsalt infokildude kombineerimine TI abil. Sarnast muret väljendasid ka tudengid, kes leidsid, et TI laialdane kasutamine võib pärssida iseseisvat mõtlemist ning muuta ülikoolihariduse vähem väärtuslikuks. Lisaks rõhutasid mõned tudengid ka TI negatiivset keskkonnamõju, kuna suurte keelemudelite käigushoidmine nõuab märkimisväärset energiakulu.

TI kirjaoskuse lõimimine kultuuriteaduste õpetamisse ja õppimisse ei ole pelgalt küsimus tekstirobotitest ja tekstide loomisest suurte keelemudelite abil, vaid ka sellest, kuidas erinevad TI rakendused mõjutavad meie võimet lugeda ja mõtestada eri tüüpi tekste, süstematiseerida ja tõlgendada suuri allikakorpusi või leida mustreid välitöömaterjalidest, analüüsida enamat-kui-tekstilisi väljendusvorme nagu etendusi ja filme jne.

Kokkuvõttes ootavad nii õppejõud kui tudengid ülikoolilt täpsemaid juhiseid ja soovitusi TI kasutamise kohta õppetöös, mis arvestaksid erinevate erialade spetsiifikat. Samuti sooviti, et toimuks õppejõudude TI-teemalisi kindlate fookustega kogemusseminare, kus jagataks nii häid praktikaid kui ka ebaõnnestumisi.