Keele ja Kirjanduse auhinna 2022. a kaastöö eest pälvis võrdleva kirjandusteaduse doktorant Tanar Kirs 

Image

Keele ja Kirjanduse auhinna 2022. aasta kaastöö eest pälvis kirjandusteaduses võrdleva kirjandusteaduse doktorant Tanar Kirs oma kirjutisega „Juhan Liivi luulekäsitus essees „Ääremärkused““.
Pikem tekst on leitav Keele ja Kirjanduse kodulehelt.

Järgnevalt annab Tanar ülevaate oma tegemistest ja sellest, kuidas ta üldse Juhan Liivi loominguni jõudis. 

Tutvusta ennast paari lausega, milliste teemadega Sa doktorantuuris tegeled? 

Olen Tartu ülikooli maailmakirjanduse doktorant ja uurin eesti ühe kõige tuntuma luuletaja, Juhan Liivi loomingut. Varasemalt ma kahjuks pole tegelenud põhjalikult mitte ühegi teemaga. Aga tulevikus tahaksin Liivi-uuringute kõrvalt saada hobifüüsikuks.

Kuidas jõudsid Juhan Liivi luulekäsitusteni? (Mis Sind inspireeris või ajendas?)

Juhan Liivi juurde jõudmine on olnud teekond. Esimese sammu Liivi juurde tegin enam kui kümme aastat tagasi Ülo Matjuse filosoofia seminaris. Matjuse seminarid keskendusid saksa mõtleja Martin Heideggeri loomingule ja olid oma süvenemises ja põhjalikkuses hiilgavad. Et Heideggeri mõtlemise keskmes seisab kunst ja nimelt luule, tekkis küsimus, kus on Eestis Heideggeri mõttes suur luule. Ja Matjus ise osutas, et kõigepealt võiks vaadata Juhan Liivi. Esialgsed mõtted Liivi luulest toona ka esitasin, kuid arusaadavalt ei äratanud need professoris heameelt ja mäletan, kui ta ütles mulle, et olen seni oma õppetulemused saanud avansina, osutades, et küsimus Juhan Liivi luule järele tuleb mul alles välja töötada.

Magistriõppes läbisin Arne Merilai poeetikakooli, mis õpetas luuletekstiga silmitsi seisma, liikuma tekstide sisse ja mis kõige olulisem – usaldama rohkem oma fantaasiat. Minu õnneks tegeles samal ajal väga kirglikult Liivi uurimisega Jüri Talvet ja tema eeskujul astusin ka mina Liivi käsikirjalise pärandi juurde, millest leidsingi oma uuringute alustekstid. Sel ajal kutsus Mari Niitra mind tööle Alatskivi lähistele Liivi muuseumisse, kus Juhan Liiv päriselt toimetas ja see võimaldas hakata põhjalikumalt ette kujutama ka seda elu, mida Juhan Liiv päevast päeva elas.

Sel ajal vist taipasingi, et mulle osaks saanud filosoofia- ja poeetikakool koos Liivi loomingu- ja eluloo põhjaliku tundmaõppimisega pole üldse halb ettevalmistus. Nüüd siin doktoriõppes olengi selleks, et kuidagi see küsimus Liivi luule järele avada. Siinjuures on mind inspireerinud ühelt poolt Mart Velsker, kes on eesti luule käsitlemisel osanud küllaltki lihtsalt rääkides tuua välja hästi tähenduslikud seosed – ta on omal viisil läinud eesti luule mõtestamisel algeristusteni. Teiselt poolt on olnud mulle oluline Liina Lukase kirjanduskäsitus, milles vaadeldakse eesti kirjandust maailmakirjanduse kontekstis ja siin joonistub välja eesti kirjanduse algeristuste tagapõhi. Minu Liivi-käsitus on liikunud eemale sellest punktist, kust see algas, kuid ei ole seda algust päris hüljanud. Oma viimase artikli põhisisu esitasin ettekandena Ülo Matjuse 80. sünnipäeva auks peetud konverentsil mullu aasta juunis.

Mõni olulisem tähelepanek Liivi luulekäsitusest, mis Sind on eriti kõnetanud?

Liivi luulekäsituse avanemise läbi hakkab ilmnema eesti-saksa kirjanduse ajalooline kõnelus. Eri põhjustel, eri viisil ja määral on nii eesti kui ka saksa kultuur selle kõneluse ära unustanud või eemale lükanud. Tundub, et eriti praegu tuleks mõtelda nendele alustele, sh kirjanduslikele, mis on eri rahvaid loomulikult ja innustavalt üksteisega sidunud.