Merili Metsvahi: Indoneesias rahvajutukogumikku ette valmistamas

Image

Kirjutan seda kirjatükki Kupangist, Indoneesiast, kus olen lähetuses OCSEANi projekti raames. OCSEAN (Oceanic and Southeast Asian Navigators) on 2020. aastal alanud ning pandeemia tõttu pikaks veninud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist Horisont 2020 Marie Sklodowska-Curie toetuslepingu nr. 873207 alusel rahastatud interdistsiplinaarne projekt, mida juhib Tartu Ülikooli Genoomika instituut.

Projekt ühendab 24 partnerit Euroopast, Kagu-Aasiast ning Okeaaniast, ning selle üks peamisi ülesandeid on koguda ja arhiveerida geneetilist, arheoloogilist, lingvistilist ja rahvapärimuslikku materjali, et selgitada Kagu-Aasia saarestiku ja Okeaania rahvaste etnogeneesi. Kogumis- ja uurimistöö tegijad on ennekõike kohalikud ise, Euroopa partnerite põhiline panus on kohalikele teadlastele ja kogukonnaliikmetele dokumenteerimis-, analüüsi- ja uurimismeetodite tutvustamine, suuremahuliste andmestike analüüsimine, ning omaenda eeskuju pakkumine muuhulgas ka üheskoos töötamise kaudu.

Eelmise aasta oktoobris olin oma esimeses lähetuses sama projekti raames. Filipiinidel Cordillera piirkonnas töötades rääkisin kahe sealse ülikooli õppejõududele ja õppuritele folkloristlikest välitöödest, arhiveerimisest ja publitseerimisest Eesti näitel, lootuses, et innustan neid sel moel ülikooli juurde rahvaluulearhiivi rajama. Esialgu ei võetud vedu, aga kuuldavasti saadi mu käigust inspiratsiooni ja selle pikaajaline mõju ilmneb hiljem.

Image

Tänavu 20. juunist 18. augustini toimus Tartus OCSEANi suvekool, millel osales 48 inimest Indoneesiast, Filipiinidelt ja Paapua Uus-Guineast. Suvekooli folkloristika programmi panin kokku ja viisin läbi mina. Tänu nii oma suvekooli kogemusele kui ka oma teistele kokkupuutele projektiga liitunud Kagu-Aasia partneritega otsustasin seekordsel lähetusel keskenduda tööle, millel oleks suhteliselt kiiresti teostuv käegakatsutav tulemus. Pakkusin välja mõtte koostada kohalike rahvajuttude kogumik. Idee sai heakskiidu nii OCSEANi juhtkomiteelt kui ka Timori saare lääneosas asuvast Kristen Artha Wacana Kristliku Ülikoolist. 5. novembril saabusin Kupangi ning mind võeti lennujaamas soojalt vastu.

Image

Praeguseks kahe nädala pikkuse Kupangis olemise vältel olen pidanud ühe avaliku loengu ning mul on olnud kogumiku koostamise töörühmaga neli kahetunnist koosolekut. Meeldiv on tõdeda, et need on sujunud hästi. Teisel pool maakera, kus väga paljud asjad erinevad Eestis kogetavast, – õhutemperatuur on umbes 35 kraadi, inimeste palgad on mitukümmend korda väiksemad jne – on raamatu koostamise koosolek põhimõtteliselt ikka samasugune, nagu see on Eestis. Õhkkond on töine, inimesed koostööaltid ja sõbralikud, vaatamata erinevatele akadeemilistele positsioonidele tajutakse end võrdsena võrdsete seas ning mindki võetakse juba peaaegu-et-omana. Käima on läinud kõiki töörühma liikmeid kaasav projekt, nii nagu algusest peale lootnud olin.

Piirkond, kust raamatu rahvajutud pärinevad, on Indoneesia kõige lõunapoolsem provints Nusa Tenggara Timur (NTT; tõlkes Ida - Nusa Tenggara). Juttude kogumisega alustasid töörühma liikmed enne minu saabumist ja neid on kogunenud kaheksast eri piirkonnast. NTT provintsi kuulub lisaks Timori saare lääneosale rohkem kui 500 väiksemat saart. Raamatus on

esindatud Rote, Savu ning Sumba ja Timori erinevad piirkonnad. Iga jutt ilmub kohalikus keeles, indoneesia ja inglise keeles, sissejuhatus ja vahetekstid avaldame indoneesia- ja ingliskeelsetena. Raamat on suunatud ennekõike indoneeslastele, aga kohalikke kultuure austades ja ingliskeelsetele lugejatele mõeldes jätame tõlkimatud sõnad omakeelseteks ning selgitame joone all nende tähendusi.

Olen südamest tänulik OCSEANi projekti juhile Monika Karminile Genoomika instituudist, et ta kutsus mind töögruppi. See on andnud mulle võimaluse töötada ja suhelda inimestega selles keelte paabelis siin, millest me Eestis kuigi palju ei tea.