Vabade kunstide professuuri loengetenduse loomislugu
15. mail toimus vabade kunstide professuuri loengetendus „Sigismund von Krahli jälitamine ja tapmine Tartu Ülikooli Jakobi tänava ringauditooriumis vabade kunstide professuuri eksperimentaalse näitetrupi ettekandes professor Peeter Jalaka juhtimisel”. Etendus oli ühes vaatuses ja kestis tund aega.
Kultuuriteaduste instituudi tudeng Gertrud Soone kirjutab lähemalt sellest, milline oli lavastuse loomisprotsess:
Esimest korda (taas)kohtusime Jakobi tänava ringauditooriumis 14. veebruaril – sõbrapäeval! Just nimelt taaskohtusime, sest lavastuse loomisprotsessile eelnes terve sügiskursuse jagu loenguid, kus enamus lavastuses osalenutest koos käis. Nüüd oli aga kõik siiski teistmoodi, grupp oli väiksem ning koosloome tukse südames tugevam. Kui sügisesel kursusel oli registreerinud ligi sada ning loenguid käisid kuulamas ka vabakuulajad, siis nüüd istusime ringauditooriumis umbes kahekümnekesi, kõik täis teadmatust ja suurt teotahet.
Edasi tuli hakata looma teksti, mis sündis koosloomemeetodil. Alustasime sellest, et lugesime ja arutasime koos läbi Peter Weiss’i näidendi “Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtimisel” (1966) ning seejärel asusime tagasi sügiseste loengute juurde. Jagasime end väiksemateks gruppideks ning igaks kolmapäevaks töötas iga grupp läbi ühe loengu ning pani selle värsivormis kirja. Lugesime kirjutised omakeskis suuliselt ette, millele järgnesid arutelud ja mõtisklused käsitletud teemadel. Lõpuks sidus Taavi Eelmaa kõik kirjutatud tekstid üheks terviklikuks näidenditekstiks. Prooviprotsessi käigus muutus tekst loomulikult veel suuresti.
Rollide jaotus oli üpriski spontaanne. Varasemalt olid ühisesse tabelisse kõik kirja pannud oma erioskused, mille põhjal selgus näiteks see, kes muusikalisi vahepalasid esitada võiksid. Lugesime korduvalt teksti, vahetades omavahel rolle, kuni jõudsime parima ja sobivaima lõpplahenduseni.
Kui tekst hakkas vaikselt vormuma, tuli hakata ka proove tegema. Veebruarist aprilli keskpaigani tegime proovi kord nädalas, kolmapäeva õhtuti. Nagu juba eelnevalt mainitud, keskendusime sellel perioodil aruteludele ja tekstiloomele ning samuti tegelesime muusikaliste vahepaladega. Umbes kuu enne etendust proovid intensiivistusid. Sõitsime mööda linna ringi, et kokku koguda kostüümid, rekvisiidid ja dekoratsioonid (aitäh Tartu Uus Teater, Eesti Tantsuagentuur ja Teater Vanemuine!). Viimasel kahel nädalal tegime proovi pea iga päev, mitmed proovipäevad kestsid hommikust õhtuni, tegelesime tervikteose lihvimisega. Selline intensiivne koosloome ja ühise eesmärgi poole liikumine muutis meid kõiki kindlasti palju lähedasemaks.
Prooviprotsessi jooksul oli väga palju toredaid ja naljakaid seiku. Näiteks oli lavastuses üks stseen, kus Heli ja Anete vahel toimub kõva kähmlus. Selle harjutamine oli alati kõigi jaoks väga meeleolukas, eriti esimestel kordadel. Kuna kähmlus on asi, mis oma loomu poolest juhtub alati ainulaadselt, siis põhjustas see iga kord elevust ja palju naerupahvakaid. Lisaks tingisid tihti nalja ka lavastaja remargid, näiteks kui Peeter jagas õpetussõnu selle kohta, kuidas kaasnäitlejat võimalikult emotsioonitult vaadata, sõnades: “Vaata teda nagu juustu!”.
Üldiselt oli tore kogeda ja näha, kuidas stseen ärkab justkui ellu. Tabada ära need hetked, kus üksluise teksti lugemine tekstiraamatust muutub millekski enamaks. Kui kahe inimese vahel süttib stseeni jooksul see miski. See vist ongi teatriime.
Päev enne esietendust ehk teisipäeval toimus õhtul publikuga läbimäng, seega toimus meil kokku justkui kaks etendust. Teisipäeval tegime päeval veel ka proovi, et anda tervikule viimane lihv. Kontrolletendusele tuli publikuks umbes 10-15 inimest, kuid siiski oli kõik täiesti teistmoodi, kui senises tühjas saalis harjutada. Mina tundsin küll, kuidas närvi- ja pingetase laval oli kollektiivselt kõrge. Siiski sujus kontrolletendus hästi ja ilma suuremate apsakateta. Esietenduse päeval anti kõigile võimalus end päeva esimeses pooles korralikult välja puhata. Kui paar tundi enne etenduse algust kogunesime, siis meelestusime ja valmistusime üheskoos – venitus- ja hääleharjutused ning julgustavad sõnad on vaid mõningad näited sellest. Kontrolletendus oli hea häälestus n-ö ‘päris’ etendusele, oli tunda, et kõik lavalolijad oskasid tänu sellele oma närvi paremini juhtida ja vaos hoida. Samuti oli publikut saalis rohkem kui kümme korda enam, kelle positiivne reageerimine andis aina hoogu juurde.
Etenduses tegid kaasa: Anete Põltsama, Anete-Marleen Siimon, Anneli Telvar, Anni Olm, Catlyn Rebas, Eliise Renser, Gertrud Soone, Hanna-Lotta Vanaveski, Heli Piht, Helin Müüdla, Karina Reisi, Katariina Kilk, Loviisa Otepalu, Margaret Oll, Maria Aksiim, Mikk Joonas Käbin, Paap Nõmm, Rudo Verner Vallner. Autorid-juhendajad-lavastajad Peeter Jalakas & Taavi Eelmaa. Täname Ene Paldret!
Etendust on võimalik järelvaadata UTTV-st.
